Ämblikuvõrgu spiraalne ime

Lihtne ämblikuvõrgu ehitamise õpetus – söö, ainevahetuse käigus muuda toit kleepuvaks liimiks, seejärel lase sel olla õhu käes ise samal ajal seda kiiresti venitades ääretult peeneks raudtugevaks niidiks ja sul ongi olemas ämblikusiid.

Me suhtume ääretult detailsesse ja ilusasse ämblikuvõrkku nii iseenesest mõistetavalt.

Looja on loonud mitmed ämblikud eraldama erilist niiti (võrku), mida teadlased on üritanud juba ammu järele teha. Nad on leidnud, et võrgu kiud on oma tugevuselt võrdsed kvartskiuga. Zooloogid on avastanud, et ämblikel on oma alakehas üks kuni neli paari ketrusdüüsi (normaalne oleks kolm paari). Lisaks ketrusdüüsidele on tal 7 siidinääret, igaüks neist teeb unikaalse eesmärgiga siidi. Mitu tosinat imeväikest torukest viivad kõhu all olevate näärmeteni. Siiani teadmata viisil eritavad näärmed erilist skeroproteiinil baseeruvat ainet, mis eristub vedelikuna ning kui seda tõmmata ketrusdüüsidest välja, siis see kõvastub.

Üks siidinääre valmistab niiti kookonitele, teine saagi kokkusurumiseks. Need kaks tunduvad olevat samasugused, aga nad vajavad erisugust siidi. Teised näärmed eraldavad käimisniiti selleks, et ämblik ei takistaks iseennast, samal ajal kui teine nääre eraldab kleepuvat niiti saagi püüdmiseks. Mõnda neist peenematest niitidest ei olegi võimalik näha kui valgus just teatud nurga alt ei paista.

Tegelikult Teise Maailmasõja ajal oli ainult ämblikuvõrk piisavalt peen, et seda kasutada pommitamisel sihikujoonestikus. Ometi on ämblikuvõrguniit ka elastne, olles võimeline peatama täiskiirusel lendava kimalase. Mõned teadlased võrdlevad ämblikuvõrgu mustrit päikesevalguses (UN valgel) lilleõie mustriga. Nii et putukas, kes otsib nektarit, näeb “lille” mustriga võrku ja lendab sellesse kleepuvasse lõksu.

Osad ämblikud kasutavad ka pikka rajaniiti liikumiseks, mida nimetakase “õhupallisõiduks”. Ämblik eritab niidi ja lubab tuulel end kanda. Sellisel viisil on ämblikud maandunud ka kaugel meres asuvatel laevadel.

Evolutsionistid oma maailmavaate kohaselt nimetavad seda erilist võimet eimillekski muuks kui unikaalseks kohanemiseks. Kaks ilmalikku autorit väidavad, et iga ämblik valmistab oma liigile omase ämblikuvõrgu ja ehitab selle täiuslikult juba esimesel korral. See kompleksne käitumine on arvatavasti neil päritud.

Varaseim tunnistus ämbliku siidikeerutavast aktiivsusest on 380 miljoni aasta vanune Gilboast, New Yorgist leitud fossiil. On selge, et ämblikud koos oma siidivalmistavate osadega on fossiili tõendi ja loomismudeli alusel olnud alati ämblikud.

Kogudus “Petah Tikva”.