Aurelius Augustinuse pöördumine

“Tolle teise vastuse andsid Sa oma preestri, ühe piiskopi kaudu, kes kiriku rüpes kujunenuna oli Sinu kirjade hea tundja. Kui ema oli teda keelitanud minuga rääkima, et ta lükkaks ümber mu eksiarvamused, võõrutaks mind halvast ja õpetaks mulle head -, siis piiskop keeldus, toimides targalt, nagu hiljem mõistsin.

Ta vastas, et ma ei olevat veel õpetusele vastuvõtlik, et äsjane tutvus tolle ketserlusega (manilusega) on mind suureliseks teinud, nii et ma juba paljusid harimatuid riukalike küsimustega segadusse olen ajanud, nagu ta ema jutust teada oli saanud. “Kuid,” lisas piiskop juurde, “lase tal olla, nagu ta on. Palveta ainult tema eest Issanda poole! Küll ta lugedes ise üles leiab, milles on selle õpetuse viga ja kui suur on selle jumalavallatus.” Ühtlasi ta jutustas, et eksiteele viidud ema oli ta endagi andnud väiksena manilaste kätte, et ta oli peaaegu kõiki nende raamatuid mitte ainult lugenud, vaid ka ümber kirjutanud, ning et siis oli talle selgunud, ilma et keegi oleks veennud või vastu vaielnud, kui väga peab sellest usulahust eemale hoiduma; ja nii ta oligi eemale hoidunud. Kui ema selle jutustuse järel rahuneda ei tahtnud ning tungivalt paludes ja ohtralt nuttes käis peale, et ta minuga siiski kohtuks ja räägiks, siis vastas piiskop tüdimusest juba pahurana: “Jäta mind rahule. Nii tõesti kui sa elad, pole võimalik, et sääraste pisarate poeg läheks hukka.”
Vestlustes minuga meenutas ema tihti, et neid sõnu oli ta vastu võtnud nõnda, nagu oleksid need kostunud taevast.” 

Katkend Aurelius Augustinuse raamatust “Pihtimused”.

 

 

 

Print Friendly