Imeline puudutus I osa

Mitu aastat tagasi sõitsin esimest korda Iisraeli ja seal kohtasin esimest korda ortodoksseid juute. Ma olin huvitunud nende elustiilist ja kommetest, nii et otsustasin võtta mõned kursused ja küsida paar küsimust.

Teisel kursuse päeval kaasõpilane küsis mu käest: “Kas sa oled kunagi osalenud ortodokssete juutide pulmas? Täna õhtul üks toimub ja ma võin su sinna viia kui tahad.” Nii et seal ma ennast leidsingi.

Pruut, nagu iga teine pruut, oli ilus ja särav, aga selles pulmas oli midagi teistmoodi. Ma kommenteerisin seda oma isehakanud giidile, kes vastas:  “Võib olla ta tundub puhas ja süütu, sest ta on seda. Traditsioone järgivas judaismis inimestel pole abielueelseid füüsilisi suhteid. Ütlesin selle peale: “Ma oletasin, et enamuses vanaaegsetes religioonides ei ole abielueelne seks keelatud, kas pole nii?” Selle peale ta vastas: “See paar ei ole kunagi kallistanud ega suudelnud, nad ei ole isegi puudutanud teineteist.”

Ja sel hetkel vajus mu suu ammuli ja ma veetsin terve ülejäänud pulma jõllitades seda naist ning mõeldes, mis institutsioon on sulle nii edukat ajupesu teinud, et sa oled nõus abielluma mehega, keda pole isegi suudelnud? Olin intrigeeritud.

(Muide…Jumalal on hea huumorimeel – vaid mõni aasta hiljem leidsin end huppa all seismas ja astumas abiellu mehega, keda ka mina polnud kunagi suudelnud ja me oleme siiani õnnelikus abielus.)

Aga ma mõtlesin selle teema üle palju ja põhimõtteliselt jõudsin oma arusaamisele sellest, mida Jumal võis mõelda selle tavaga, kus enne abielu ei tohi füüsiliselt teineteist puudutada.

Nii et see ajendaski mind kirjutama raamatut “Imeline puudutus”. See on ainult üks vaatenurk ja baseerub minu kommentaaridel. Nimelt  loomise loos ütlevad meie targad, et esimene inimene ei olnud mees, aga androgüünne inimene, kelles oli kokkuliidetud mees ja naine.

Seejärel tuli Jumal ja ütles, et see ei ole hea ja eraldas inimese meheks ja naiseks.

See tegu tähendab, et väga sügaval tasemel olid mees ja naine eostatud kui ühtne olend ning nüüd, olles eraldatud, on nendes väga suur igatsus teineteisega ühineda.

See igatsus on mitmete inimsuhete aluseks. Ma kohtun paljude inimestega, kes tahavad siirast suhet, aga ühiskond ei anna neile aega selleks, et luua midagi tõelist enne kui juba oodatakse, et suhe muutub. Nii et asi lõpeb sellega, et nad üritavad rahuldada end millegagi, mis on väga pinnapealne ja kaduv samal ajal kui nende hing igatseb midagi sügavamat.

Võibolla enamus nõustuks, et see kogemus võib just naiste jaoks olla väga frustreeriv, kuna naised vajavad rohkem segu emotsioonidest ja füüsilisest. Minu meelest on naised seetõttu rohkem võimelised end petma – ja nad kannatavad nende tagajärgede käes.

Tihti kui naine satub füüsilisse suhtesse, siis tal tekib oma partneriga alateadlikul tasemel side. Ja isegi kui talle öeldakse, et see suhe on rangelt juhuslik, siis tõenäoliselt tekib sellest hoolimata see side.

Selle sideme tekkimise ajal hakkavad juhtuma asjad, mis ei ole sellise suhte staadiumis head: esiteks objektiivsus kaob, kus seda ja teist.

Näiteks – kujuta endale ette, et oled peol ja sinu vastas seisavad kaks meest – üks on sinu arvates atraktiivne, teine üldsegi mitte. Sa ütled midagi. Nad mõlemad vastavad intelligentselt. Kumb neist tundub intelligentsem? Nad mõlemad viskavad nalja. Kumb neist lahutab paremini meelt? Meil on komme lisada positiivseid väärtusi inimesse, kes näib atraktiivsem. Kui nüüd lisada siia võrrandisse puudutus, siis oled kadunud, vähemalt selles osas, mis puudutab objektiivsust.
Näiteks mu nõbu, kes elas oma poisssõbraga kaks aastat koos enne kui otsustas abielluda, ütles kolm kuud peale pulmi: “Ma ei tea, kas mu suhe jääb püsima.” Ma imestasin, et huvitav, mida ta küll võis avastada. Tema vastus võttis mu sõnatuks.  (See on intelligentne naisterahvas, hea töökohaga, Ivy League i lõpetaja jne.)

Ta vastas: “Ma lihtsalt ei tea, kas ta on minu jaoks piisavalt intelligentne.” Ta oli tähelepanuta jätnud midagi väga olulist võibolla just seetõttu, et nende varakult alanud füüsiline suhe oli varjutanud tema võimet näha teist inimest objektiivselt.

Ma kogen, et tänapäeval on suur segadus armastuse ja selle vahel, mida teised inimesed nimetavad armastuseks. Rabi, keda ma tean, kõnetas Jeruusalemma ülikooli õpilasi, kellest enamus olid mittereligioossed. Ta pöördus tüdruku poole esimeses reas ja ütles:  “Ütle mulle palun, kui poiss ütleb sulle, ma armastan sind, siis missugust armastust ta silmas peab?” Tüdruk vastas: “Kui see on romantiline armastus, siis see tähendab, et ta tahab mind. Kui see on tõeline armastus, siis ta tahab seda, mis on mulle hea.”

Ma teen ettepaneku, et naised annaksid endale võimaluse lasta ehtsal armasusel areneda ja mitte kohe minna füüsiliseks. Minu arvates  paljud suhted muutuvad tänapäeval väga varajases staadiumis füüsiliseks tänapäeval, mis toob endaga kaasa  sidemete ja isegi armastuse tekkimise inimeste vahel. Eriti käib see naiste kohta. See ei ole võibolla pühendumise tunne, nagu siis kui abiellud, aga sagedamini inimesed mõtlevad, et kuna side on juba tekkinud, siis oleme vähemalt mõne aja koos.

See oletus võib kahjuks põhineda ainult positiivsel tundel, mis tekib teise ihu füüsilsel puudutamisel.

_________________________________________________________________________________________________________

Gila Manolson on rahvusvaheliselt tuntud autor ja lektor. Tema teemad on juudi tagasihoidlikkus (tsniut), perekondlik puhtus (taharat ha mishpacha) ja nende potensiaali tõhustamine kaasaegse juudi naise elus. Ms. Manolsoni raamatud: Imeline puudutus ja Väline seesmine.

This class was transcribed and edited from a cassette recording of Ms. Manolson’s lecture, presented at the Second Annual Jewish Women’s Conference, June 2000 in New York City. For a full listing of available recorded lectures from the Conference, please phone the Jewish Renaissance Center (1.888) CLASSES. On Fri, 1 Dec 2000 12:11:43-0500,

Women in Judaism, Copyright (c) 2000 by Mrs. Leah Kohn and ProjectGenesis, Inc.