Tapa uhkus enne kui see tapab sinu

Mingil hetkel tänase päeva jooksul keegi arvatavasti kiidab sind  või teeb sulle komplimendi millegi eest, mida sa teed või ütled. Kui mitte just täna, siis see juhtub homme või järgmise nädala jooksul. Kuidas sa sellele reageerid? Kuidas sa tavaliselt sellele vastad?
Sellest, kuidas me vastame teiste käest saadud kiitusele teatud ajajooksul, ilmneb  mida me tegelikult endast mõtleme. Ma ei räägi igast üksikust emailist või vestlusest või sotsiaalmeedias avaldatud uudisest, aga trendidest meie emailides ja vestlustes ja sotsiaalmeedias. Kas meie vaikimisi reaktsioon – meie südame tasandi vastus, on anda Jumalale au ja austus meie andide või saavutuste eest meie töös, kodus ja teenistuses? Või me pigem naudime seda hetke privaatselt ning  ketrame seda kiitust meie mõistuses nagu karamelli oma suus?

Iga kompliment või tunnustus, mille saame on ülistuse potensiaaliga laetud. Kui me vaikselt, isegi viisakalt naudime toetust või kiitust ilma isegi mõtlemata Jumala tunnustamise peale, siis me mitte ainult ei jää ilma võimalusest ülistada Teda ja kutsuda teisi üles Teda ülistama aga me röövime Jumalalt ka selle au, mida Ta on väärt iga anni eest, mida me saame ja saavutame.

Surres kiitusele

 

Kas sa tead, kuidas apostel Jakoobus, Johannese vend, suri?
Jakoobus oli üks esimestest jüngritest, üks Jeesuse lähedasemaid sõpru ja ta oli esimene apostel, kes kaotas oma elu oma usu tõttu. Jakoobus ja tema vend, tuntud ka kui kõuepojad,  olid kalamehed enne kui Jeesus kutsus nad teenistusse. Ta nägi, kuidas Jeesus äratas 12-aastase tüdruku üles surnuist  (Luuka 8:51). Ta seisis koos Jeesusega muutumise mäel (Luuka 9:28). Ta läks koos Jeesusega Ketsemani aeda sel öösel, kui Jeesus reedeti (Luuka 22:39).

Ja seejärel kuningas Heroodes tappis ta mõõgaga lihtsalt, et vihaste juutide meeltlahutada  (Apt 12:1–2).

Heroodes vihkas apostleid, aga üldiselt jäi mulje, et ta lihtsalt armastas iseennast. Ta tappis Jakoobuse. Aga siis  nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.  (Apt 12:3). Ta ei suutnud tappa sel päeval Peetrust juutide paasapüha pärast. Aga ta plaanis Peetruse hukata nädala sees (Apt 12:4).

Ingel tuli ja päästis Peetruse vangist (ahelatega seotud, sõdur magamas mõlemal küljel ja veel kaks valvurit ukse juures). Kui Heroodes tuli järgmisel päeval Peetrust tapma ja mõistis, et ta on kadunud, tappis ta vangivalvurid  (Apt12:19). Mõrv. Mõrvakatse. Ja veel rohkem mõrvu.

Elades kiituse nimel

Mis  on sellel ühist sellega, kuidas me kiitusele reageerime? Järgmises salmis pöörab Heroodes oma viha Tüürose ja Siidoni peale nii, et nad anuvad rahu ja halastust. “Määratud päeval pani Heroodes selga kuninglikud rõivad, istus kohtujärjele ja pidas neile kõne. ” (Apt 12:21). Rahvas aga hüüdis: „See ei ole inimese, vaid Jumala hääl!”  (Apt 12:22). Ta tapeti kiituse pärast. Ta riietus kiituse pärast. Ta esines kiituse pärast. Ja ta sai oma tasu.

Luukas kirjutab: “Aga otsekohe lõi teda Issanda ingel, seepärast et ta ei andnud au Jumalale. Ja ussidest sööduna heitis Heroodes hinge. ” (Apt 12:23)

Jumal ei löönud Heroodest maha siis,  kui ta mõrvas Jakoobuse või kui ta vangistas Peetruse selleks, et teda tappa või kui ta hukkas süütud vangivalvurid. Ei, Jumala viimane haamer langes siis, kui Heroodes nautis seda, et inimesed teda ülendavad  – kui ta plagieeris Jumala väge ja autoriteeti, esitades ennast kui tarka oma tarkuses, tugevat oma tugevuses ja suurt oma suuruses.

Elades Kristusele

Kaks peatükki edasi apostlite tegudes, saab apostel Paulus sarnase kohtlemise osaliseks. Pärast seda kui ta oli tervendanud halvatu Jeesuse nimel. “Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.” (Apt 14:11). Kuidas Paulus reageerib kiitusele?  “„Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on, ” (Apt 14:15).

Selle asemel, et lasta tähelepanul endasse imbuda ja au sees peesitada kurvastasid Paulus ja Barnabas selle üle (Apt 14:14). Ja nad kasutasid oma uut platvormi selleks, et korrata kõike, mida Jumal on teinud  (Apt 14:15–17). Millal iganes meile jääb mulje, et oleme teinud midagi muljetavaldavat või tähendusrikast on meil kuldne võimalus õpetada teistele, et me ei tee kunagi midagi muljetavaldavat või tähendusrikast oma tarkusest või jõust või võimest. Me saame öelda koos Paulusega: “Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja Tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga. ” (1 Korintlastele 15:10).

Kuidas reageerida kiitusele?

Tõeline alandlikkus ei keeldu pidulikest avaldustest. See keeldub hoidmast seda endale. Pauluse kirjad on täis sooje kinnitavaid sõnu :

  • Roomlastele : “Esmalt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas. ” (Rooma 1:8).
  • Filiplastele  “Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan,  alati igas oma palves teie kõigi eest rõõmuga tehes eestpalvet.  Ma tänan Jumalat teie osaduse pärast evangeeliumiga esimesest päevast tänaseni” (Filipl. 1:3–5).
  • Tessalooniklastele: “Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees. ” (1 Tessalooniklastele 1:2–3).

Paulus armastab kiita armu tööd teistes usklikes ja tihti muutudes seejuures väga isiklikuks ja üksikasjalikuks   (Rooma 16:3; Fil.2:19–23; Fil. 2:25–30; jne). Aga ta alati kiidab armu inimestes, mitte inimesi armust eraldi. Ja ta alati surub kiituse läbi Jumala isiku.

Kui keegi tunnustab seda, mida sa oled teinud – kodus, töös, teenistuses – siis sa ei pea neid sõitlema, sest nad Jumalat ei maininud. Jumal tahab, et rõõm teiste andidest vabaneks rõõmuna nende andide tunnustamises ja teadvustamises – mitte sellises, mis lõpeb meie endi tunnustamisega. Võta kiitus vastu armu ja alandlikkusega ja siis rõõmsalt anna kiitust Jumalale. Leia värske viis, kuidas väljendada, et sina ja su töö on armu tulemus.

Ära püüa jätta oma imetlejale halba tunnet seetõttu, et ta sind kiitis. Tunnusta tema lahkust, rahulda tema rõõmu, võttes kiituse vastu ja aita tal koos sinuga näha kui palju Jumal vajab tänu kõigi sinu ja  tema oskuste ja pingutuste ja  edu eest.