ODAV ARM

Autor: Dietrich Boehoffer.

Odav arm on meie Kiriku suurim vaenlane. Me võitleme kalli armu eest.

Odav arm on arm, mida müüakse allahinnatud kaupade letis. Sakramente, pattude andestust ja vaimulikku troosti jagatakse välja poole hinnaga. Arm oleks nagu Kiriku ammendamatu varandus, millest ta külvab heldekäeliselt õnnistusi, mingeid küsimusi esitamata ja piire seadmata. Peame armu olemuseks seda, et ta eest on makstud ette, ja kui see on makstud, võib kõike muidu saada. Kuna hind on lõpmatu, on lõpmatud ka armu kasutamisvõimalused. Ja milline arm veel peaks olema kui mitte odav!

Odav arm tähendab armu kui doktriini, põhimõtet, süsteemi. See tähendab pattude andeksandmise kuulutamist üldtõena. Jumala armastuse õpetamist kristliku jumalakontseptsioonina. Intellektuaalne nõusolek selle ideega osutub küllaldaseks, et kindlustada pattude andeksandmist. Kirikut, millel on õige õpetus armust, peetakse ipso facto selle osaliseks. Sellises kirikus ei nõuta mingit hüvitust, veelgi vähem tõelist soovi patust vabaneda.

Järelikult võrdub odav arm elava Jumala Sõna salgamisega, tegelikult Jumala Sõna inkarnatsiooni salgamisega.

Odav arm tähendab patu õigeks mõistmist ilma patuse õigeksmõistmiseta. Öeldakse, et arm üksi teeb kõik ja sellepärast võib kõik jääda endistviisi. “Teod ei suuda pattu lepitada.” Nii käib maailm edasi oma teed ja me kõik oleme patused, “isegi kui elaksime parimat elu,” nagu ütles Luther. Siis elagu kristlanegi nagu kogu maailm, kohandugu igas elusfääris üldlevinud maailmastandardiga ja ärgu arvaku ülbelt, nagu oleks ta armu all ja elaks uut, vanast patusest elust erinevat elu. Selline oli anabaptistide ja teiste nendetaoliste entusiastide hereesia.

Kristlane lõpetagu mäss vaba ja piiritu Jumala armu vastu ja ärgu seda kitsendagu. Ta ärgu püüdku rajada uut, täpselt kirjatähele vastavat religiooni, püüdes elada Jeesuse Kristuse käskudele kuulekat elu. Maailm mõistetakse õigeks usu läbi. Kristlane teab seda ja võtab seda tõsiselt. Ta teab, et ei tohi võidelda selle hädavajaliku armu vastu. Järelikult – las ta elab samuti kui kogu maailm. Muidugi ta tahaks teha midagi suurepärast ja nii nõuab selle soovi mahasurumine ja rahuldumine olemasolevaga teatavat enesepiiramist. Ja siiski on kristlasele imperatiiviks loobuda kõrgema elustandardi taotlemisest. Seda teeb ta ju maailma pärast ja seega armu pärast. Ta elagu mugavalt ja lootku kindlasti armu peale – sest arm üksi teeb kõik. Kristuse järgimise asemel maitsku kristlane lohutust, mida Tema arm pakub. Seda mõtlemegi odava armu all, mis võrdub patu õigeksmõistmisega, jättes õigeks mõistmata kahetseva patuse, kes lahkub patust ja kellest lahkub patt. Odav arm ei ole pattude andeksandmine, mis vabastab meid patu tegudest. Odav arm on arm, mille me ise endale võtame.

Odav arm on andeksandmise jutlustamine patukahetsust nõudmata, ristimine kogudusliku distsipliinita, kommunioon ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku tunnistuseta. Odav arm on arm ilma elava lihakssaanud Jeesuse Kristuseta.

Kallis arm

Kallis arm on põllusse peidetud varandus, selle pärast on inimene rõõmuga valmis müüma kogu oma vara. See on hinnaline pärl, mille omandamiseks müüs kaupmees kogu oma kauba. See on Kristuse kuninglik seadus, mille pärast inimene torkab välja silma, mis paneb teda komistama, see on Jeesuse Kristuse kutse, mille peale jünger jätab maha oma võrgud ja järgib Teda.

Kallis arm on evangeelium, mida peab pidevalt otsima, and, mida tuleb paluda, uks, millele tuleb koputada. See arm on kallis, kuna ta kutsub järgima Jeesust Kristust. Ta on kallis, kuna ta maksab inimesele elu, ja ta on karm, kuna ta mõistab patu hukka, ja arm, kuna ta mõistab patuse õigeks. Ning kallis arm on ta sellepärast, et ta maksis Jumala Pojale elu: “Te olete kalli hinnaga ostetud!”, ja mis on Jumalale kallis, see ei saa olla odav. Ning see on arm, kuna Jumal ei pidanud oma Poega liiga kalliks hinnaks meie elu eest ja Ta andis Ta meie eest. Kallis arm on Jumala inkarnatsioon.

Kallis arm on Jumala pühamu, mida tuleb maailma eest kaitsta ja mitte koertele visata. See on elav sõna, Jumala Sõna, mida Tema ütleb nii, nagu Talle meeldib. Kallis arm seisab meie ees kui taevalik kutse järgida Jeesust, see on andestuse sõna rõhutud vaimule ja murtud südamele. Arm on kallis, sest ta nõuab inimeselt Kristuse ikke kandmist ja Tema järgimist, see on arm, kuna Jeesus ütleb: “Minu ike on hea ja minu koorem on kerge.”

Peetrus sai kahel korral kutse: “Järgi mind!” See oli Jeesuse esimene ja viimane sõna oma jüngritele (Mk. 1, 17; Jh. 21, 22). Need kaks kutset määrasid ta elu. Esimesel korral Geneesareti järve ääres jättis Peetrus oma võrgud ja töö ning järgis Jeesust. Teisel korral leidis Issand ta jälle vana töö juurest. Jälle on nad Geneesareti järve ääres ja jälle kõlab kutse: “Järgi mind!” Nende kahe kutse vahele mahuvad jüngriaastad ja Jeesuse järgimine. Seal on Peetruse tunnistus, kui ta tundis Jeesuse kui Jumala Kristuse. Kolm korda ütles Peetrus, et Kristus on Issand – algul, lõpus ja Kaisarea Filipis. See on iga kord sama Kristuse arm, mis kutsub teda järgima ja ilmub talle, kui ta tunnistab Jumala Pojast. Arm peatas Peetrust ta teel kolm korda, sama arm avaldus kolmel viisil.

See ei olnud omatehtud arm. See oli Kristuse enda arm, mis nüüd valitses jüngri üle, pani ta kõigest loobuma ja Teda järgima. See valmistas temas tunnistuse, mis pidi maailmale tunduma kõige kohutavama jumalateotusena. See oli arm, mis kutsus Peetruse viimsele märtrisurma osadusele oma Issandaga, kelle ta oli salanud, kuid kes oli andestanud talle kõik patud. Peetruse elus on arm ja jüngerlus lahutamatud. Ta oli saanud armu, mis maksis palju.

Topeltstandard

Kristluse levides ja Kiriku sekulariseerudes hakkas armu väärtuse hindamine järkjärgult vähenema.

Kuid Rooma kirik ei kaotanud täielikult oma algset visiooni. On märkimisväärne, et Kirik oli küllalt tark tegemaks ruumi kloostriliikumisele ja hoidmast seda seega eraldumast ühtsest Kirikust. Siin püsis esialgne visioon elavana. Siin oli inimestel meeles, et arm maksab midagi, et arm tähendab Kristuse järgimist. Siin loobusid nad kõigest Kristuse pärast ja püüdsid iga päev täita Ta rangeid nõudeid. Munklus sai elavaks protestiks sekularisatsiooni vastu, protestiks – odava armu vastu. Kuid Kirik oli küllalt tark, et taluda seda protesti ja hoida seda ta loogilise järelduseni jõudmast. Õnnestus kloosterluse lähendamine üldkirikule ja isegi selle kasutamine oma ilmlikustunud elu õigustamiseks. Munklust esitati kui individuaalset saavutust, millega ilmalikkude massil pole mingit lootust võistelda. Piirates Jeesuse käskude täitmise kitsaste spetsialistide grupiga arendas Kirik välja saatusliku kahe standardi kontseptsiooni – kirikliku kuulekuse maksimum- ja miinimumstandardi. Sekulariseerumise süüdistustele võis Kirik nüüd alati vastata, juhtides tähelepanu munklusele kui kõrgema elumooduse võimalusele, et sellega teiste madalamat elustandardit õigustada. Jõuame paradoksaalse resultaadini – munklus, mis pidi Rooma kirikus alal hoidma armu algses kristlikus mõttes, armu algkristlikult kalli väärtuse, osutus Kiriku sekularisatsiooni õigustuseks. Kloosterluse saatuslik viga ei olnud mitte liigses karmuses (kuigi ka siin oli küllalt Jeesuse tahte vääritimõistmist), vaid ta eraldumises algsest kristlikust mõttest, esitades end valitud vähemuse individuaalse saavutusena ja toetudes oma erilistele teenetele.

Kui algas reformatsioon, kutsus Jumala ettehooldus välja Martin Lutheri taastama algse kalli armu evangeeliumi. Lutheri tee viis läbi kloostri, ta oli munk ja see oli osa jumalikust plaanist. Luther oli loobunud kõigest, et täielikus kuulekuses järgida Kristust. Ta oli öelnud lahti maailmast, et elada kristlikku elu. Ta oli õppinud olema kuulekas Kristusele ja Kirikule, sest ainult sõnakuulelikud suudavad uskuda. Kloostrisse minemise kutse nõudis oma elu täielikku allutamist. Kuid Jumal purustas ta lootused. Ta näitas Pühakirja kaudu, et Kristuse järgimine ei ole valitud vähemuse saavutus ega teene, vaid Jumala käsk eranditult kõigile kristlastele. Munklus oli muutnud jüngri alandlikud teod pühade teenekaks tegevuseks ja jüngerliku enesesalgamise armu saamise põhjuseks. Maailm oli tunginud kloostrielu südamesse ja tegi seal hävitavat tööd. Munga püüdlus põgeneda maailmast osutus maailmaarmastuse rafineeritud vormiks. Kui kogu vaimulik elu oli nagu põhja kaotanud, haaras Luther kinni armust. Ja kui kogu kloosterlik maailm ta ümber kokku varises – nägi ta Kristuses Jumala päästvat kätt. Ta haaras sellest usus kinni, uskudes, et “lõppude lõpuks on ju kõik, mis me teha suudame, kasutu, ükskõik, kui head elu me ka ei elaks”. Arm, mida talle nüüd pakuti, oli kallis arm ja see purustas kogu ta elu. Jälle pidi ta maha jätma oma võrgud ja järgima. Esimene kord oli siis, kui ta astus kloostrisse, siis tuli tal maha jätta kõik peale oma vaga mina. Nüüd võeti talt seegi. Ta järgnes kutsele ja seda mitte oma teenete, vaid Jumala armu läbi. Luther ei kuulnud sõnu: “Muidugi oled sa pattu teinud, kuid nüüd on see andestatud, sa võid jääda kloostrisse.” Ei, Luther pidi lahkuma kloostrist ja minema tagasi maailma mitte sellepärast, nagu oleks maailm iseenesest hea ja püha, vaid sellepärast, et kloostergi oli ainult osa maailmast.

Lutheri lahkumine kloostrist oli raskeim hoop maailmale peale algkristlikke aegu. Otsus hakata mungaks oli lapsemäng võrreldes sellega, mis tal tuli teha maailma tagasipöördumiseks. Nüüd algas lahing. Ainus võimalus Jeesust järgida oli maailmas elades. Selle ajani oli kristlik elu olnud üksikute valitud vaimude saavutus suurepärastes kloostritingimustes, nüüd anti see ülesanne igale maailmas elavale kristlasele. Inimeste igapäevane elu pidi olema täielikus kooskõlas Jeesuse käsuga. Piir kristliku ja ilmaliku elu vahel joonistus siin teravalt välja. See oli tõeline kokkupõrge kristlase ja maailma vahel!

Lutheri aktsiooni saatuslik valestimõistmine on arvata, nagu vabastaks tema poolt taasavatud selge armu evangeelium Jeesuse käskude täitmisest või nagu oleks reformatsiooni suur avastus, et Jumala andeksandev arm automaatselt toob maailmale nii õiguse kui pühitsuse. Vastupidi, Lutherile on kristlase maine kutsumus pühitsetud ainult sedavõrd, kui see sisaldab radikaalset protesti maailma vastu. Ainult seni, kuni kristlane oma maist kutsumust Jeesust järgides realiseerib, annab evangeelium sellele oma kinnituse ja õigustuse. Mitte patu õigustamine ei toonud Lutherit kloostrist maailma, vaid patuse õigeksmõistmine. Arm, mille ta oli saanud, maksis palju. See oli arm, sest see oli nagu vesi kuivanud maale, troost kannatuses, vabanemine omavalitud tee koormast ja pattude andestus. See oli kallis, sest see ei sõltunud enam headest tegudest, vaid nõudis jüngrikutse tõsisemalt võtmist kui kunagi varem. See oli arm, kuna see maksis nii palju, sest see oli arm. Reformatsiooni evangeeliumi saladus on patuse õigeksmõistmine.

Arm – eeldus või järeldus?

Luther oli öelnud, et kõik, mis me teha suudame, on kasutu, ükskõik kui head elu me ka elaks. Ta oli öelnud, et miski ei õigusta meid Jumala ees peale armu ja halastuse, mida pakub meile andestus. Kuid ta rääkis seda kui inimene, keda kriisihetkedel oli kutsutud kõigest loobuma ja teist korda Kristust järgima. Armu äratundmine oli tema lõplik radikaalne läbimurre patu barjäärist, kuid mitte patu õigustamine. Haarates kinni Jumala andestusest, loobus ta otsustaval hetkel oma tahtest juhitud elust, ja see läbimurre juhtis paratamatult tõsisele Kristuse järgimisele. Ta pidas seda vastuseks, kuid Jumala, mitte inimeste poolt antuks. Kuid siis muutsid ta järelkäijad vastuse oma kalkulatsioonide eelduseks. Siin ongi probleemi juur. Kui arm on Jumala vastus, kristliku elu saamine, siis ei saa me hetkekski vältida Kristuse järgimist. Ent kui arm on mu kristliku elu eeldus, tähendab see seda, et ma asun elama maailmas kristlikku elu, olles juba ette koos kõigi oma pattudega õigeks mõistetud. Ma võin patustada nii palju kui tahan ja toetuda seejuures sellele, et arm mulle kõik andestab, nii nagu kogu maailmgi armu põhimõttel õigeks mõistetakse. Seega võin ma klammerduda oma kodanliku ilmaliku elu külge, jäädes selleks, kes ma olen, lisaks veel teadmisega, et Jumala arm mind katab. Sedalaadi “armu” mõjul on tekkinud praegune “kristlik” maailm ja seda kristliku religiooni enneolematu sekulariseerumise hinnaga. Vastuolu kristliku elu ja kodanliku lugupeetavuse vahel on peaaegu kadumas. Kristlik elu ei tähendagi nagu muud kui maailmas ja maailma moodi elamist. Ta ei erinegi enam maailmast, täpsemalt – teda takistatakse maailmast erinemast armu pärast. Tulemus on see, et minu kui kristlase ülesanne on ainult pühapäeva hommikul umbes tunniks ajaks maailmast lahkuda ja minna kirikusse, et seal kuulda, et kõik mu patud on andeks antud. Mul pole vaja Kristust järgida, sest odav arm, jüngerluse vaenlane nr. 1, mida tõelised jüngrid peaksid jälestama ja põlgama, on mind sellest vabastanud. Arm, mis on meie kalkulatsioonide eelduseks, on kõige odavam, arm kui vastus aga on kallis arm. On kohutav näha, mida saab teha tõelise evangeelse õpetusega. Lause on ju mõlemal juhul sama: “Õigeksmõistmine usu läbi.” Kuid vormeli kuritarvitamine on põhjustanud selle olemuse täieliku purunemise.

Oma teadmisteotsinguis pidi Faust oma elu lõpul tunnistama: “Nüüd näen, et midagi ei või me teada.” See on vastus, pika kogemuse tulemus. Kuid nagu ütles Kierkegaard, on hoopis teine asi, kui esimese kursuse üliõpilane neid sõnu ütleb oma teadmatuse õigustamiseks. Ülesande lahendusena on see täiesti õige, kuid sellest lähtumine on ainult enesepete. Sest omandatud teadmisi ei saa lahutada sellest (kogemusest), milles nad on omandatud. Ainus inimene, kel on õigus väita, et ta on õigeks mõistetud ainult armust, on see, kes Kristuse järgimise pärast on loobunud kõigest. Selline inimene teab, et jüngrikutse on armuand ja et see kutse on armust lahutamatu. Kuid need, kes püüavad kasutada seda armu kui Kristuse järgimise aseainet, petavad ennast.

Kuid me võime küsida, kas ei läinud ka Luther ise armu sellisele tõlgendusele hädaohtlikult lähedale. Mida arvata tema “Pecca fortier – sed fortius fide et gaude in Christo!” (“Patusta julgelt, kuid usu ja rõõmusta Kristuses veelgi julgemalt!”) kohta? Pole midagi parata, patune oled sa niikuinii. Oled sa munk või elad sa maailmas, vaimulik või kõige halvem inimene, maailmast ja patust sa ei pääse. Anna siis sellele ametlik sanktsioon, seda enam, et võid toetuda armu opus operato’le. Kas see on odava armu väljakuulutamine, alasti ja varjamatul kujul, valge kaart patule ja jüngerluse lõpp? Kas veel saatanlikumalt armu kuritarvitamist võiks kusagil olla: kui patustad, siis loodad Jumala pakutavale armule? Kas ei nimeta Rooma Katekismus seda patuks Püha Vaimu vastu?

Kui tahame mõista seda Lutheri ütlust, peame arvestame erinevust eelduse ja järelduse vahel. Võttes Lutheri lause oma armuõpetuse aluseks, maname esile odava armu viirastuse. Kuid Lutheri lause ei ole mõeldud aluseks, vaid lõpplahenduseks, vastuseks, summaks, tippkiviks (see on ta viimane sõna selles küsimuses). Eeldusena võetult omab pecca fortier eetilise printsiibi iseloomu, põhimõte pecca fortier peaks seega vastama armu printsiibile. See tähendab patu õigeksmõistmist ja pöörab Lutheri vormeli vastupidiseks. See Lutheri “patusta julgesti” oli ta viimane varjupaik, inimese lootus, kelle katsed järgida Kristust olid talle õpetanud, et ta ei vabane kunagi patust, ja kes patu kartuses oli juba kaotanud lootuse Jumala armule. Lutherile ei olnud “patusta julgelt” mitte elu põhimõte, see oli Jumala armu evangeelium, mille ees me alati igas olukorras patused oleme. Kuid see arm otsib ja mõistab meid õigeks hoolimata sellest, et oleme patused. Ole julge ja tunnista oma patt, ütleb Luther, ära püüa selle eest põgeneda, usu, sa oled patune, ole siis seda ja ära püüa näida sellena, kes sa ei ole. Jah, saa iga päev ikka ja jälle patuseks ja ole sealjuures julge. Kuid kellele võiksid sellised sõnad adresseeritud olla kui mitte neile, kes iga päev kõigest südamest loobuvad patust ja igast asjast, mis neid takistab järgimast Kristust. Kuid sellegi poolest muretsevad nad alatiselt oma truudusetuse ja patu pärast. Kes võiks kuulda neid sõnu oma usku ohustamata kui ainult inimene, kellele nad on lohutuseks ja uueks kutseks Kristuse järgimisele? Sellises tõlgenduses muutuvad Lutheri sõnad tunnistuseks kallist armust, ainsast tõeliselt eksisteerivast armust.

Arm – elav sõna, mitte põhimõte

Arm kui põhimõte, pecca fortier kui põhimõte, odavalt saadav arm on äärmisel juhul ainult mingi uus seadus, mis ei anna abi ega vabadust. Arm kui elav sõna, pecca fortier kui troost ja jüngrikutse, kallis arm, mis tõepoolest andestab patu ja annab patusele vabaduse, see on tõeline arm.

Meie, luterlased, oleme kogunenud nagu kotkad odava armu korjuse juurde ja joonud sealt mürki, mis on tapnud Kristuse järgimise elu. Oleme teinud puhta armu õpetusele kristluses enneolematuid auavaldusi ja ülendanud selle doktriini lausa Jumala enda tasemele. Lutheri lauset korratakse kõikjal, kuid selle tõde on pahupidi pööratud ja enesepettuseks muudetud. Kuni meie Kirik säilitab õiget õpetust õigeksmõistmisest, pole mingit kahtlust, et ta on õigeksmõistetud Kirik. Nii on öeldud, mõeldes, et peaksime kindlustama oma luterlikku pärandit, tehes Jumala armu kõige odavamatel ja kergematel tingimustel kättesaadavaks. Olla “luterlane” peaks tähendama, et jätame Kristuse järgimise legalistidele, kalvinistide ja entusiastide tööks – ja seda armu pärast. Me mõistame maailma õigeks ja Kristuse järgijad hereetikuiks. Tulemuseks on kristlik ja luterlik rahvas, kuid seda tõelise jüngerluse ohverdamise hinnaga. Nõutav hind oli alla igasuguse piiri odav. Ja odav arm võitis.

Kuid kas me mõistame, et seesama odav arm on pöördunud nagu bumerang meie vastu? Hind, mida peame maksma praegu organiseeritud lagunemise näol, tuleneb meie kiriku poliitikast teha arm kõigile liiga kergelt kättesaadavaks. Me andsime Sõna ja sakramendi hulgimüügile, me ristisime, leeritasime ja mõistsime õigeks kogu päästmata rahva, seda ilma igasuguste tingimusteta. Meie humaanne tunne sundis meid andma seda, mis on püha, põlgajaile ja uskmatuile. Me lasksime voolata lõpmatuid armujõgesid. Kuid kutset Jeesuse järgimisele kitsal teel polnud peaaegu üldse kuulda. Kuhu olid jäänud need tõed, mis panid varakristliku kiriku looma katekumeenide koole, et kontrollida rangelt Kiriku ja maailma vahelist piiri ja pakkuda piisavalt kaitset kallile armule? Mis oli saanud Lutheri hoiatusest mitte kuulutada evangeeliumi nii, et inimesed end oma jumalatuses kindlalt tundma hakkavad? Kas võiks veel olla kohutavamat ja hukutavamat maailma kristianiseerimise võimalust? Mida tähendasid need kolm tuhat Charlemagne’i all tapetud saksooni meie maa miljonite vaimulikult surnute kõrval? Meie juures on veenvalt tõestatud, et vanemate patud tasutakse lastele kolmandast ja neljandast põlvest saadik. Odav arm on osutunud meie evangeelse kiriku vastu väga armutuks!

Vähem hävitav ei ole odav arm meie vaimulikule elule. Selle asemel, et avada tee Kristuse juurde, on ta selle sulgenud. Selle asemel, et kutsuda meid Kristust järgima, on ta meid sõnakuulmatuses kinnitanud. Võib-olla kuulsime me kunagi kutset Talle järgneda ja astusime mõned jüngrielu sammud ja kuuletusime … ainult selleks, et leida end igast küljest ümbritsetud odava armu pakkumisest. Kas see ei olnud karm ja halastamatu? Selle armupakkumise ainus tulemus oli see, et ta takistas meie edasimineku ja meelitas meid keskmisele maailmatasemele – kustutas meie jüngrirõõmu, kinnitas, et käime oma valitud teed, kulutame jõudu ja distsiplineerime end asjatult – tulemus, mis ei olnud lihtsalt kasutu, vaid äärmiselt ohtlik. Lõpuks öeldi meile veel, et Jumala armu läbi on meil õndsus juba käes. Suitsev taht oli halastamatultkustutatud. Seda inimestele rääkida oli vastutustundetu, sest nii odav pakkumine pimestab neid ja meelitab kõrvale teelt, millele Kristus neid oli kutsunud. Haaranud kinni odavast armus, ei olnud neil enam võimalik kallist armu tundma õppida. Petetud ja nõrgestatud inimesed hakkasid end tundma tugevaina, teades, et nad on odava armu omanikud – olles tegelikult valel arvamusel.

Odava armu pakkumine on hävitanud rohkem kristlasi kui ükski õndsustegude õpetus.

Tuleb püüda leida sõnum neile, kellele see probleem muret tekitab ja kelle jaoks on armukuulutus muudetud mõttetuseks. Seda sõnumit peab kuulutama tõe pärast, nende inimeste pärast meie kõrval, kes tunnistavad, et odava armu läbi on nad kaotanud Kristuse järgimise ja koos sellega ka kalli armu mõistmise. Lihtsamalt öeldes, peame täitma selle ülesande, kuna oleme valmis tunnistama, et me ei käi enam Jeesuse jüngrite teed. Peame tunnistama, et kuigi meie Kirik on ortodoksne selles osas, mis puudutab õpetust armust, pole me enam kindlad, kas oleme selle Kiriku liikmed, mis järgib oma Issandat. Sellepärast peame püüdma taastada õiget arusaamist armu ja jüngerluse vastastikustest suhetest. Vastamisest ei saa enam kõrvale hiilida. Iga päevaga muutub pakilisemaks küsimus, mis meie Kiriku ette on kerkinud: kuidas elada praeguses maailmas kristlikku elu?

Õnnelikud on need, kes on läbi käinud tee, millele meie püüame asuda, kes on leidnud selle mitte mingil juhul iseenesestmõistetava tõe, et arm on kallis, kuna see on Jumala arm Jeesuses Kristuses. Õnnelikud on Jeesuse Kristuse lihtsad järgijad, keda Tema arm on võitnud ja kes Kristuse kõikeületavale armule südamealanduses kiitust laulavad. Õnnelikud on need, kes tunnevad seda armu ja võivad elada maailmas, olenemata siiski maailmast, kes on Jeesust Kristust järgides nii kindlad oma taevases kodanikuõiguses, et on täiesti vabad, elades siin maailmas. Õnnelikud on need, kes teavad, et jüngerlus tähendab lihtsalt armust väljakasvavat elu ja arm lihtsalt jüngerlust. Õnnelikud on need, kes on saanud kristlaseks sellises mõttes.