Boko Harami poolt röövitud tütre ema anub:

“Ärge lõpetage mu Leah pärast palvetamist”

Saime hiljuti tagasisidet oma Aafrika meeskonnalt, kes külastas Leah Sharibu perekonda. Ta oli  ainus tüdruk, keda äärmusrühmitus Boko Haram ei vabastanud pärast Nigeeria Dapachi linna keskkooli  100 tüdruku pantvangistamist. Leah keeldus Kristusest lahti ütlema ja islamisse pöörduma. Allolevast vestlusest tema ema Rebecca Sharibu ja tüdruku kooliõega saame enam teada rünnaku ööst ja valusatest järgnevatest päevadest —ja samuti ka suurema ettekujutuse Leah iseloomust ja tema kindlast ning kõikumatust usust.

ÕUDUSE ÖÖS

“19. veebruar, esmaspäev on kuupäev, mida ma kunagi oma elus ei unusta.”Leah Sharibu.

19-aastasele Affodia Andrawusis,  Leah Sharibu kirstlasest klassikaaslases, tekitab  selle öö meenutamine hirmu ja õuduse tundeid. Alljärgnevalt kirjeldab Affodia sündmuseid, mis eelnesid Dapchi riikliku tüdrukute kooli vastu suunatud rünnakule, kus elasid ja õppisid tema ja veel sada koolitüdrukut kaasa arvatud Leah.

“Pärast meie õhtust koolitööde tegemist olime just maha istumas, et sööma hakata. Äkitselt kuulsime laske.  Üritasime end kuidagi kokkuvõtta kui kuulsime veel rohkem püstolipauke ja seekord langes üks kuul selle hotelli ette, kus meie olime. Relvalasud muutusid aina sagedamaks nii et meie (kristlased) otsustasime üksteiselt kätest kinni haarata ja ära põgeneda. Me teadsime, et meie oleme sihtmärk.

“Meie õpetajad nägid meid jooksmas ja püüdsid meid maha rahustada aga püstolipaugud läksid aina valjemaks. Me jätkasime jooksmist. Hotell, kus  Leah oli on värava juures nii et me jooksime sinna suunas  ja hüüdsime teda. Aga ta hoolitses haige toakaaslase Liyatu eest ja keeldus teda maha jätmast. Leah proovis tassida  Liyatut sel ajal kui meie jooksime aia suunas. Aga Leah ei suutnud kiiresti joosta ja kukkus koos Liyatuga mitmeid kordi maha. Liyatu lõpuks võttis jõu kokku ja jooksis ise personaliruumidesse. Leah ja mõned teised õpilased jooksid värava suunas kuhu kahjuks oli pargitud Boko Harami veoauto. Me hüüdsime teda jätkuvalt aga ta pandi veoauto peale.

“Ülejäänud meist hüppasid üle aia ja jätkasid jooksmist. Me jooksime paksu põõsa sisse ja peitsime end sellel ööl seal.”

Järgmise päeva pärastlõunal leidsid kooliõpetajad tüdrukud üles ja viisid tagasi kooli. Seal kohtusid nad oma vanemate ja teiste õpilastega, kes olid tagasi tulnud.

“Kui vanemad lapsi jälle nägid valati rõõmupisaraid,” ütles Affodia. “Seejärel need, kelle lapsed olid veel kadunud, hakkasid nutma ja halama.”

Pärast õpilaste ülelugemist selgus, et Leah Sharibu oli ainus kristlane, kes oli kadunud.

 

‘MA SUUTSIN MÕELDA VAID OMA LEAHST’ Rebecca Sharibu

Rebecca Sharibu mäletab samuti 19ndat veebruari kui õuduse ööd. Sel õhtul sai tema ja ta perekond teada, et Boko Harami sõdurid olid sisenenud nende linna  Dapchisse. Samal ajal kui paljud kohalikud jooksid oma elude eest jäid  Sharibud linna. Varsti helistas Rebeccale õde, kes teatas, et Boko Haram on rünnanud Leah kooli ja röövinud mõned tüdrukud.

“Öö oli nii pikk ja mu süda jättis lööke vahele,” meenutas  Rebecca. “Ainus, millest suutsin mõelda oli minu Leah.”

Järgmisel varahommikul ärkas Rebecca Sharibu  kell 5:30 hommikul ja oli ärevil et tütre kohta uudiseid kuulda. Ta võttis tõrviku kaasa ja läks pimeduses kooli juurde samal ajal palvetades oma tütre pärast.

“Kui sinna jõudsin nägin mõnda lapsevanemat nutmas ja oma tütreid kallistamas aga oma Leahd ei näinud ma kusagil ,” ütles Rebecca.

Rahvast tuli aina juurde ja lõpuks palusid kooliõpetajad peredel majast välja  minna ja oodata õues uut informatsiooni. Istudes kooli väravas, ootas Rebecca 11 tundi, kuni 16:30 lootes ja palvetades, et võiks oma tütre nägu näha. Aga Leah ei tulnud tagasi. Kartes hullemat veetis ta öö koooliväravas ikka veel oodates.

Järgmisel päeval ütlesid valitsuse ametnikud tüdrukute vanematele, et tüdrukud on leitud ja neid ravitakse haiglas. Nad ütlesid, et kaks tüdrukut olid  sõjaväe ja Boko Harami vahel toimunud tulevahetuses hukkunud.

“Ma olin nii kindel, et minu Leah on samuti haiglas,” ütles Rebecca. “Kui sellest kuulsin, siis  tuli mu südamesse rahu.”

Seejärel hakkas tulema segaseid teateid. Ametnikud tulid tagasi jutuga, et  nad ei tea siiski, kus tüdrukud on.

“Me ei saa midagi teha. Minge palun koju,” ütlesid nad.

“Sel hetkel paljud vanemad murdusid ja vajusid kokku,” Rebecca ütles, “aga mina tundsin ainult tühjust.”

EMA LEIN

21. märtsil kuu aega peale rünnakut sai Rebecca varahommikul telefonikõne. Boko Haram oli röövitud tüdrukutega tagasi tulnud, ütlesid koooliametnikud. Vanematel oli võimalik oma lastega kohalikus pargis kohtuda.

Rebecca meenutab, kuidas ta jooksis parki täis nii suurt elevust, et kukkus teel mitmeid kordi. Kui ta kohale jõudis, siis ta ei näinud kedagi aga kuulis, et tüdrukud olid hoopis  kooli viidud. Ta oli jooksmisest nõrkenud ja kool ei olnud just lähedal. Üks hea samaarlane oli nõus teda sinna viima.

“Me läksime lossi aga Leahd ei olnud. Seejärel läksime haiglasse ja nägime mitmeid tüdrukuid, keda raviti.”

Ja ometi  Leahd ei olnud.

Haiglas nägi Rebecca üht Leah klassikaaslast.

“Kus mu Leah on?” küsis ta.

Sõbra vastus surus Rebecca Sharibu põlvili. Noor tüdruk rääkis sellest, mis oli juhtunud siis kui nad veoautosse pandi, et neid koju viia.

“Leahl kästi öelda mõned islamistlikud  manamised enne veoautosse sisenemist. Aga ta keeldus. Ta ütles: ‘Ma ei ütle seda mitte kunagi, sest ma ei ole moslem.’ Nad said vihaseks ja ütlesid, et kui ta Kristusest lahti ei ütle, siis jääb ta nende juurde. Sellest hoolimata  Leah keeldus. Me nägime kuidas Leah jäi üksi. Me nutsime ja lehvitasime talle kuni veoauto silmapiirilt kadus.”

Kuuldes et tema tütar on endiselt pantvangis Rebecca minestas ja ta viidi kiiresti haiglasse toibuma.

EMA UHKUS

Ema, kes on väga uhke, et Leah on praegu nii kindlameelne ja usus kõikumatu, uuris varem koos teismelisest tütrega hommikuti Piiblit ja viis  koos temaga läbi palvuseid.

“Ma olen nii uhke, et minu Leah ei öelnud Kristusest lahti,” ütles ta “Ja seetõttu ma tean, et Jumal ei jäta teda kunagi maha. Kui ta läks kooli, siis andsin talle kaasa Piibli koopia, et ta võiks pidada iseseisvalt palvuseid isegi kui mind ei ole. Tema emana ma tean, et ta on sõnakuulelik tüdruk, lugupidav ja keegi, kes hoolitseb teiste eest rohkem kui enda eest.”

Affodia Andrawus napilt pääses Boko Harami käest.

Affodia  lisas, et koolis on Leah tuntud oma kannatlikkuse poolest.

“Ükskõik kui halvasti Leahd ka ei koheldud või solvatud teiste õpilaste poolt, siis ta kunagi ei vastanud samaga,” jagab Affodia, “Selle asemel otsis Leah viise kuidas kõigiga rahu teha.”

“Kui keegi kristlaste seast oli haige, siis Leah oli alati esimene, et minna, tervitada ja palvetada selle inimese pärast,” ütles Affodia. “Tema elu on tõesti eeskuju, mida järgida.”

Affodia selgitas, et kaks pühapäeva enne Dapchi rünnakut jutlustas koolikaplan teemal kuidas  kõigest hoolimata jääda Kristusele ustavaks.

“Ma usun, et Jumal lubas Leahl olla ainus röövitud kristlane kindlal põhjusel— et läbi tema, maailm ja isegi tema röövijad õpiksid tundma Kristust. Leah on tõesti kuulutanud evangeeliumi kogu maailmale!”

KUNI TA TAGASI TULEB

Rebecca Sharibu teab, et usklikud kõikjal maailmas palvetavad ja kostavad tema tütre vabastamise ja tagasi tulemise eest.

“Aga praeguse hetkeni ei ole ma näinud oma Leahd. Ma tahan anuda, et usklikud ei väsiks tema pärast palvetamast kuni ta tagasi tuleb.”

“Mu süda on raske aga ka rõõmus selles läbikatsumises, sest minu Leah keeldus Kristusest lahti ütlemast just nii nagu meie kirik ütleb  ‘olles rõõmus kannatuses.’ Minu julgustus on:  ma tean, et isegi kui Leah on surnud, siis on ta koos Issandaga.”

Tal on julgustussõnu ka teistele, kes võitlevad valu ja kurbusega: “Nendele, kes lähevad läbi kannatustest ja läbikatsumistest, lihtsalt ärge kaotage lootust ja hoitke Jumalast kinni.”

PALVETADES KOOS SHARIBUDEGA

Isa, me täname Sind Leah eest ja võimaluse eest õppida tundma selle noore tüdruku iseloomu ja olla inspireeritud tema usust. Me palvetame, et Sa ümbritseksid Leahd oma lohutuse ja kaitsega. Ja me palume, et Leah kaudu võiksid tagakiusajad näha Sind ja Damaskuse tee kogemuse läbi pöörduda Kristuse poole. Ole ema ja isa murtud südamete ligidal kui nad leinavad ja elavad oma elu ilma nende ilusa tütreta. Viimaks me palume Leah Sharibu vabanemise ja ohutu tagasi tulemise pärast. Sinu Poja nimel me palume ja küsime neid asju…

 

Allikas: https://christiannews.net/2018/05/08/mother-of-christian-girl-held-captive-by-boko-haram-please-dont-grow-tired-of-praying-for-my-daughter/