Boris Grisenko: vale alandlikkuse oht

Jumal armastab meid väga, seetõttu näitab Ta meile, mis takistab meil olemast Tema lähedal, olemast Temaga sõbrad ja mis takistab Tal juhtida meid elama sellist elu nagu Ta on meile soovinud. See noomitus tuleneb armastavast südamest, kui isikliku kingitusena Jumalalt. Kui paljud inimesed, kes on kogenud mingisugust tragöödiat, kiiluvad sellesse kinni ega lähe Jumalaga edasi.

Mõnikord ei näita Jumal meile põhjuseid, miks see või teine ​​tragöödia juhtus, pannes proovile meie usaldust ja võimet Talle järgneda. Aga meie nõuame vastust. Ja niipalju ilusaid, andekaid jumalateenijaid on sellisesse olukorda kinni kiilunud. Ja kui paljud usklikud pole selliste olukordade tõttu isegi tõeliselt Jumalat teenima hakanud (lähedaste või nende inimeste surm, kelle pärast te palvetasite, mõned ebaõnnestumised teenistuses jne). Võib-olla see tragöödia ei leidnud aset teie usklikuna elatud elus, kuid see hoiab teid kinni.

Nendel päevadel on meil hea Jumalale andestada. Miks see on oluline? Me võime olla nii sügavalt pahased Jumala peale, et see ei lase meil meie elus vabalt liikuda. Oleme valmis elama nagu mingid “poolenisti orvud” kuskil eemal: “Ma olen siin kõrval. Ma ei ole väärt omama lähedust Sinuga… ” Kuid see on vale alandlikkus. Me kõik oleme vääritud. Just Tema puhastas meid ja tegi meid oma Poja surma ja ülestõusmise läbi vääriliseks.

Kas mäletate kaananlannat Matteuse 15:27? Tema puhul oli see tõeline alandlikkus, kuid meie puhul on see vale. See on uhkus ja solvumine. Ja me lihtsalt peame Talle andeks andma! Jumal ei saa jõuga “sisse murda” meie hinge ja ellu. Ja oma vale alandlikkusega sulgeme end Tema eest ja ütleme: “Kui Sa tahad mind aidata ja mind armastad, siis Sa tuled ise ja tirid mind välja ja raputad mind sellest sodist välja, kus ma alandlikult istun.”

Teine sellise vale-alandlikkuse põhjus on hirm. Me ei usalda Jumalat, me ootame tüssamist, ootame, millal Ta meid alt veab ja millal jälle juhtub „Tema tahtmise järgi“ meiega midagi halba … Jah, me ei julge seda öelda, kuid sisemiselt eeldame, et niipea kui oleme end avanud Jumalale – pahh! – juhtub mõni tragöödia!

Kuid sõbrad, kui me hoiame endas solvumist Jumala vastu, siis ei mürgita valu mitte ainult meie hinge, vaid tungib ka kehasse. Füüsiline valu on märk sisemisest valust.

Ja pärast andestuse ja meeleparanduse palvet on oluline jääda endale kindlaks, et olete Jumalale andeks andnud ja Tema poolt on teile andeks antud ja et teie vahel pole solvumise ja andestamatuse mürki. Oluline on selle eest mõnda aega tänada ja selles kinnitust saada.

Tihti juhtub, et me ei kannata tõeliste pattude pärast, vaid piinleme piinlike vigade ja ebaõnnestumiste käes. Lahendamata solvumine, valu, segadus, selline valulik suhtumine Jumalasse viib selleni, et meie julgus ja usk, et Jumal tegutseb, kaob kuhugi. Seetõttu on meile oluline andestada nii Jumalale kui ka iseendale.

Kui me kahetsesime patte, siis andis Jumal meile andeks. Jah, me ei tohi unustada seda, millest Jumal meid välja tõmbas, kuid on väga oluline ka mitte kõndida oma mineviku surve all! Kui anname Jumalale ligipääsu oma valu juureni ja anname Talle andeks, siis Jumal teeb imesid!

Allikas: https://ieshua.org/boris-grisenko-opasnost-lozhnogo-smireniya.htm