Endine ateistist astrofüüsik Sarah Salviander selgitab oma teekonda kristluseni.

Endise ateisti Sarah Salvianderi tunnistus. Salviander on astronoomia ja astrofüüsika teadlane Texase ülikoolis.

“Ma sündisin U.S.A-s aga kasvasin üles Kanadas. Mu vanemad olid sotsialistid ja poliitilised aktivistid kes arvasid, et meil on parem elada Briti Kolumbias kuna see oli sel ajal ainus sotsialistliku valitsusega provintse Põhja-Ameerikas. Mu vanemad olid samuti ateistid kuigi nad vältisid end selle sõnaga määratlemast ning nimetasid end pigem agnostikuteks.  Nad olid lahked, armastavad ja moraalsed aga religioon ei mänginud minu elus mingit rolli. Selle asemel täitis mu lapsepõlve haridus ning eriti just teadus. Ma mäletan kui tähtis see oli mu vanematele, et mu vend koolis hästi õpiks.

Ma kasvasin üles 1970ndatel ja 1980ndatel. See oli aeg mil  ulmekirjandus, tänu „Tähtede sõja“ populaarsusele,  nautis oma renessansi. Ma mäletan kui lummatud ma olin „Tähtede sõja“ triloogiast. Sel ei olnud peaaegu midagi teadusega pistmist – kõige sobivamalt  võiks seda nimetada kosmose ooperiks – aga see pani mind palju kosmose peale mõtlema. Ma armastasin „Tähtede Sõja“ originaali, mis oli ulmelisem. Härra Spocki stoiline ja loogiline karakter oli minu jaoks eriliselt veetlev.  Ka populaarteadusi tabas sel ajal omamoodi uus ärkamine, mille üheks põhjustajaks oli Carl Sagani televisoooni show „Kosmos“, ma lausa jumaldasin seda. Nende mõjutuste segunemine juhtis mind väga intensiivsele kosmose ja universumi otsingutele ning olles sel ajal üheksa aastane teadsin, et minust saab ühel päeval kosmose teadlane.

1970ndates oli kristlus Kanadas juba minevik nii et ma kasvasin üles ilma religioonita.  Vaadates tagasi on jahmatav märkida, et esimese 25. eluaasta jooksul kohtasin ainult kolme inimest, kes nimetasid end kristlasteks. Minu vaade kristlusele oli varasest east alates negatiivne ja oma kahekümnendates eluaastates olin aktiivselt kristluse vaenulik. Vaadates tagasi mõistsin, et suur osa sellest oli alateadlikult minu sisse imbunud üldlevinud kristluse vaenulikkuse tõttu, mis on tavaline nii Kanadas kui Euroopas ja  mu vaenulikkus ei baseerunud kindlasti sellel, et oleksin teadnud midagi kristlusest. Ma arvasin, et see on filosoofiliselt pealiskaudne. Ma ei olnud ignorantne ainult Piibli suhtes aga ka sügava kristluse filosoofia ning teaduslikes avastuste suhtes, mis andsid uut valgust universumi ja elu alguse kohta planeedil maa.

Ma fokusseerisin kogu eneriga oma õpingutele ja  pühendusin väga füüsika ja matemaatika kursustele. Ma ühinesin ülikoolilinnaku klubidega, leidsin uusi sõpru ja esimest korda oma elus kohtusin kristlastega. Nad ei olnud nagu objektivistid – nad olid rõõmsad ja rahulolevad. Ja nad olid ka targad. Ma olin jahmunud avastades, et mu füüsika professorid, keda ma imetlesin, olid kristlased. Nende isiklik eeskuju hakkas  mulle mõju avaldama ja ma avastasin, et minu kristluse vaenulikkus väheneb.

Ma ühinesin astrofüüsika ja kosmose teaduse keskuses (CASS) grupiga, mis uuris suure paugu teooriat. Kosmilise mikrolaine-taustkiirgus – ja suurest pagust tekkinud kiirguse jääk – annab tugevaima kinnituse sellele teooriale, kuid kosmoloogid vajavad veel teist sõltumatut tõestuste liini selle tõestuseks. Minu grupp õppis deuteeriumi küllust varases universumis. Deuteerium on vesinik isotoop ja selle küllus varases universumis on tundlik terve universumi  kogumassi suhtes. Uskuge või mitte aga see ainus mõõdik ütleb meile, kas suure paugu mudel on korrektne.

Kui keegi on huvitatud võin seda hiljem selgitada, aga praegu säästaksin teid neist õudsetest detailidest. Piisab kui öelda, et on vaja imelist füüsiliste ainete koondumist selleks, et uurida deuteeriumi arvukust varases universumis ja ometi me saime teadlastena just selle koondumise. Ma mäletan, et olin  rabatud sellest ning tervenisti ja lõputult aukartlik.  Minu jaoks tundus uskumatu, et oli viis kuidas leida lahendus ükskõik millisele küsimusele universumi kohta. Pole mingit põhjust miks see peaks nii olema ja see pani mind mõtlema Einsteini tähelepanekule, et kõige mõistmatum asi maailma kohta on see, et see on mõistetav. Ma hakkasin mõistma universumi aluseks olevat korda. Ilma ise sellest aru saamata ärkasin ma sisemiselt sellele, mida psalm 19 nii selgelt meile ütleb: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema kätetööd.“

Sel suvel võtsin kätte Alexandre Dumas raamatu „Krahv Monte Cristo“ ja lugesin seda oma vabadel tundidel. Enne seda olin  teadlik, et see on üks põnev jutustus kättemaksust, kuna mitmed filmid ja TV ekraniseeringud fokusseerivad just sellele. Aga see on midagi enamat kui lihtsalt lugu kättemaksust, see on filosoofiliselt sügav uuring andestusest ja Jumala kui õigusemõistja rollist. Ma olin üllatunud sellest ja hakkasin mõistma, et Jumala ja religiooni kontseptsioon ei olnudki nii triviaalne kui olin arvanud.

Kõik see kulmineerus ühel päeval kui ma jalutasin üle ilusa La Jolla ülikoolilinnaku.  Ma jäin teel seisma ja sain aru – ma uskusin Jumalasse! Ma olin nii õnnelik; nagu koorem oleks mu südamelt langenud. Ma mõistsin, et enamus valust, mis ma olin kogenud mu elus oli mu enda kätetöö aga Jumal oli kasutanud seda, et teha mind targemaks ja kaastundlikumaks   Oli suur kergendus avastada, et kannatuste jaoks oli põhjus ja selleks oli see, et Jumal on armastav ja õiglane. Jumal ei saaks olla täiesti õiglane kui mina – nii nagu kõik teised – ei peaks kannatama halbade asjade pärast, mida ma olen teinud.

Mingi perioodi olin rahul olles ateist ja ei püüelnud religiooni poole rohkem. Ma veetsin väga nauditava suve koos CASS-iga ja siis oma viimasel aastal EOUs ma kohtusin mehega, kes mulle väga meeldis, arvutiteaduse õpilane Soomest. Ta oli olnud Soome Kaitseväe erijõududes. Aga ta oli mees, kes oli tugev, auline, sügavalt rikkumatu ja avastasin, et mind ennastki tõmbab selliste väärtuste poole. Nagu mina oli temagi üleskasvanud sekulaarses riigis. Tema aga oli varastes kahekümnendates kogetud intensiivse isikliku  kogemuse kaudu tulnud Jumala juurde ja Jeesus Kristus oli tema isiklik Päästja. Me armusine ja abiellusime.  Kuigi ma ei olnud ise religioosne olin leidnud lohutust sellest, et abiellusin kristlasest mehega.

Ma lõpetasin sel aastal kraadiga füüsikas ja matemaatikas ning hakkasin kirjutama lõputööd astrofüüsikas Texase ülikoolis Austinis. Mu abikaasa oli jäänud oma õpingutega minust aasta maha nii et ma kolisin Austinisse üksi. Astrofüüsika programm Texase ülikoolis toimus palju rangemas ja väljakutsete rohkemas keskkonnas kui minu endine väike alma materi. Akadeemiline karmus  kombineerituna isolatsiooniga tundsin,  kuidas mu perekond ja sõbrad jäid nii kaugele, ing olin päris heitunud.

Hulkudes ühel päeval läbi raamatukogu leidsin Gerald Schroederi raamatu „Jumala teadus“.  Pealkiri intrigeeris mind aga oli ka midagi muud, mis sundis mind seda lugema. Võibolla oli see üksindus ja ma igatsesin sügavamat ühendust Jumalaga. Kõik, mida ma tean on, et see, mis ma lugesin muutis mu elu igaveseks.

 

Dr. Schroeder on unikaalne isik— Ta on MIT-is (Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi) koolitatud füüsik ja ka teoloog. Ta mõistab kaasaegset teadust, on lugenud iidseid ja keskaegseid Piibli kommentaare ja on võimeline tõlkima Vana Testamenti iidsest heebrea keelest. Ta oli võimeline andma teadusliku analüüsi esimesele Moosese raamatu 1-le peatükile. Tema töö tõestas mulle, et esimese Moosese raamatu esimene peatükk ei olnud lihtsalt „rumal müüt“ nagu ateistid uskusid. Ma mõistsin et, see on märkimisväärne, kuidas Piibel ja teadus on ühel nõul. (Kui sa oled huvitatud võid ise lugeda dr. Schroederi raamatut).

Schroederi suur töö veenis mind, et esimene Moosese raamat on inspireeritud Jumala Sõna. Aga midagi minus ei lasknud mul siin peatuda. Kui esimene Moosese raamat on tõsi, siis miks mitte ka evangeeliumid? Ma lugesin evangeeliume ja leidsin, et Jeesuse Kristuse isik on väga mõjuv. Ma tundsin sama nagu Einstein kui ta ütles, et oli „kütkestatud Naatsaretlase helendavast kujust.“ Ja ometi ma heitlesin, sest ma ei tundnud, et olen oma südames 100% evangeeliumis veendunud. Ma teadsin, et ajalooliste sündmustena on nad tõesed. Ja muidugi ma teadsin esimese Moosese esimese peatüki alusel, et Piibel on usaldusväärne allikas.  Intellektuaalselt ma teadsin, et Piibel on tõde, intellektuaalse inimesena ma pidin selle vastu võtma kui tõe isegi kui ma midagi ei tundnud. See ongi usk. Nagu C.S. Lewis on öelnud, usk tähendab võtta vastu midagi, mille kohta sa tead, et on tõde, hoolimata su tunnetest. Nii ma pöördusin usku. Ma võtsin vastu Jeesuse Kristuse kui oma isikliku Päästja.

Võibolla see tundub külmalt loogiline. Mulle tundus ja seetõttu ma vahel muretsesin, kas mu usk on tõeline. Ja siis oli mul võimalus paar aastat tagasi selles veenduda. See aasta algas mu vähidiagnoosiga ja ebameeldiva ravikuuriga. Natuke aega hiljem jäi mu abikaasa meningiiti ja entsefaliiti ning ei olnud kindel, kas ta saab terveks. Me ei teadnud, kas ta jääb halvatuks või juhtub midagi hullemat. Läks umbes kuu aega ja õnneks ta taastus. Sel ajal me ootasime oma esimest last, beebi tüdrukut. Kõik tundus hästi minevat kuni kuue kuuni, kui meie beebi lõpetas kasvamise. Me saime teada, et tal on trisoomia 18 (Edwardi sündroom), fataalne kromosoomi anomaalia. Meie tütar Ellinor, sündis natuke peale seda teadet  surnult.

See oli kõige laastavam kaotus meie eludes. Olin mõnda aega meeleheitel ja ei teadnud kuidas oma eluga, peale meie tütre surma, edasi minna. Aga lõpuks ma nägin nägemust, kuidas meie väike tüdruk oli taevase Isa armastavatel kätel ja sel hetkel ma sain rahu. Ma meenutasin, kuidas pärast kõiki neid ühe aasta jooksul sündinud läbikatsumisi ei olnud ainult abikaasa ja mina teineteisele lähedasemad aga ma tundsin, et olen ka Jumalaga lähedasem. Mu usk oli reaalne.

Ma ei tea, kuidas oleksin sellistest katsumustest läbi läinud olles ateist. Kui sa oled 20ne aastane ja terve ja sul on perekond su kõrval, siis sa tunned end surematuna. Ma kunagi ei mõelnud enda surmast või oma lähedaste potensiaalsest surmast. Aga tuleb aeg, kus surematuse tunne kahaneb ja sa pead seisma silmsilma vastu mitte ainult enda aga ka oma lähedaste vältimatu kaotamisega.

Mõni aasta tagasi kui ma uurisin artiklit aja olemusest, siis olin üllatunud kui avastasin, et ainult Aabrahami usundid ja nende harud toimivad lineaarses ajas. Kõik teised religioossed traditsioonid toimivad tsüklilises ajas. Tsükliline aeg mitte ainult ei tundu intuitiivselt korrektne, meie elusid juhivad mitmed looduse tsüklid – aga see annab lohutava seose läbi igavese tagasi tulemise. Modernne ja sekulaarne versioon sellest on multiversum.

Georges Lemaître oli Belgia preester ja füüsik, kes lahendas Einsteini üldise relatiivsuse võrrandid ja avastas, et vastupidiselt viimasel 2500 aasta vältel ülekaalus olevale filosoofiale ei olnud universum igavene ja staatiline. Ta avastas oma lahenduses matemaatilise tõestuse universumi laienemisest ja püüdles rangelt selle poole. Seetõttu peetakse teda suure paugu isaks (tema kutsus seda „algaatomi hüpoteesiks“). Vahetult enne oma surma öeldi talle, et tema hüpoteesi toetab kosmilise mikrolaine-taustkiirguse avastamine, kõige tähtsam selle hüpoteesi ennustus. Avastus tõestas ka 2500 aasta tagused esimesed Piibli sõnad – oli algus. Ja see algus tähendas, et universumil on väline üleloomulik põhjus, sest mitte miski looduses ei saa ise olla  iseenda tekkimise põhjuseks. Ateistid on olnud jahmunud sellest ja on sunnitud taganema kuni multiversiumi ideeni.

Multiversumi idee postuleerib, et on üüratu arv – võimalik, et lõputu number – paralleelseid universume. See on huvitav aga lõppkokkuvõttes ebateaduslik idee. Teadus saab ainult uurida seda, mida me saame selles universumis jälgida. See ei saa isegi loota, et võib uurida multiversumit. Ometi klammerduvad mõned ateistid selle idee külge, sest see on ainus tõsine alternatiiv Jumalale kui universumi loovale jõule ja see on viis kuidas tulla toime surelikkusega siis kui Jumalat ei ole. Probleem on see, et paljud multiversumi pooldajatest ei ole tõsiselt uurinud selle loogilist tagamõtet. Ma arvan, et kui nad seda teevad, siis viib nende maailmavaade nad meeleheitesse.

Võtame näiteks Hugh Everetti. Ta oli briljantne füüsik kes on tuntud sellepoolest, mida meie nimetame Mitme Maailma Tõlgenduseks kvantum mehhaanikas. Ta otsis võimalusi, et tõestada veidrat, peaaegu müstilist, kvantumi maailma effekti  heites kõrvale selle sõltuvuse tõenäosustest. Selle asemel ta eeldas, et iga eksperimendi  tulem leiab reaalselt aset aga nad leiavad aset alternatiivsetes universumites. See oli multiversumi esimene teaduslik inkarnatsioon.

Everetti ei motiveerinud ainult matemaatika. Ta mõistis oma ateistlike uskumuste  järelmeid ja otsis viisi kuidas põgeneda hävitusest, mis on ateistlikus maailmavaates vältimatu. Ta tahtis uskuda, et kuskil on olemas lõputu arv Hugh Everette, kes kõik elavad neil alternatiivsetel universumitel, aga see kõik oli vaid viis kuidas vältida hävituse terrorit. Nagu Jeesus meile ütleb, me tunneme puud tema viljast.  Tundub, et Everetti maailmavaade  ei andnud ei talle ega tema perele mingit tõelist lohutust. Ta oli depressiivne alkohoolik, kes sõi, jõi ja suitsetas end 51. Aastaselt surnuks. Tema tütar tegi aastaid hiljem enesetapu kirjutades hüvastijätu kirjas, et loodab jõuda samale paralleelsele universumile nagu tema isa.

Multiversumis me ei ole unikaalsed; meist kõigist on seal palju koopiaid. Kui see on reaalne, siis me oleme elanud ja elame lõpmatu arv elusid. Kõik need elud on kadunud ja mõttetud. Me elame need jälle lugematu arv kordi. Everett ja teised kes usuvad multiversumit ei ole võitnud surma; nad arvavad, et on leidnud viisi, kuidas seda petta aga see surematuse vorm on ainult vangla, millest pole väljapääsu. Kas see ei tundu teile kohutavana? Minule tundub see küll kohutav. Nagu Ayn Randi filosoofia on mutiversum lootusetu ja eesmärgitu.

Ma ei usu, et me oleme sellises vanglas luku taga. Aga ainus viis, kuidas me oleme vabad on kui universum ja kõik seal sees on loodud mitte mingi teadvusetu mehhanismi, vaid personaalse olendi – Piibli Jumala läbi. Ainus viis, kuidas meie elud on unikaalsed, eesmärgiga ja igavesed on siis, kui armastav Jumal on meid loonud.“