John Knox – mõõgaga presbüüterlane

“Õigluse mõõk on Jumala oma ja kui vürstid ja valitsejad seda ei kasuta, võivad teised seda teha.”

Ta oli evangeeliumi teenija, kes propageeris vägivaldset revolutsiooni. Teda peeti oma aja üheks võimsamaks jutlustajaks, kuid sadadest jutlustest, mida ta kuulutas, avaldati ainult kaks. Ta on moodsa Šotimaa kujunemise võtmekuju, kuid Šotimaal on talle püstitatud ainult üks monument ja tema haud asub parkla all.

John Knox oli tõepoolest paljude paradokside mees, heebrealasest Jeremija, kes istutati Šotimaa pinnasesse. Järeleandmatu kampaania tulise oraatorina püüdis ta hävitada ebajumalateenistust ja puhastada Šotimaa religiooni.

Võttis asja käsile

John Knox sündis umbes 1514. aastal Edinburghist lõunas asuvas väikelinnas Haddingtonis. 1529. aasta paiku astus ta St. Andrewsi ülikooli ja õppis teoloogiat. 1536. aastal ta ordineeriti, kuid temast sai notar, ja hiljem kohalike lairide (Šoti aadli madalama järgu) poegade õpetaja.

Knoxi noorpõlves algasid Šotimaal dramaatilised sündmused. Paljud olid vihased katoliku kiriku peale kuna sellele kuulus enam kui pool kinnisvarast ja selle aastane sissetulek oli kuninga omast ligi 18 korda suurem. Piiskopid ja preestrid olid sageli pelgalt poliitiliste kohtumiste jaoks ja paljud ei varjanud oma ebamoraalset elu: Püha Andrease peapiiskop kardinal Beaton sehkendas avalikult konkubiinidega ja ta oli isaks kümnele lapsele-

Pidev mereliiklus Šotimaa ja Euroopa vahel võimaldas luterlikku kirjandust riiki smugeldada. Kiriku võimud olid sellisest “ketserlusest” ärevuses ja üritasid seda maha suruda. 1528. aastal põletati tuleriidal protestantlusse pöördunud Patrick Hamilton.

1540. aastate alguses sattus Knox protestantlusse pöördunud reformaatorite mõju alla ja Thomas Guilliame’i jutluse ajal liitus ta nendega. Seejärel sai Knoxist kogu Šotimaal rääkinud tulise protestantliku jutlustaja George Wisharti ihukaitsja.

Ent 1546. aastal Beaton arreteeris Wisharti, andis ta kohtu alla, kägistas teda ja põletas tuleriidal. Vastuseks sellele ründasid 16 protestandist aadlit lossi, mõrvasid Beatoni ja rüvetasid tema keha. Linnus piirati Prantsuse laevastiku poolt kohe ümber (katoliiklik Prantsusmaa oli Šotimaa liitlane). Ehkki Knox ei olnud mõrvast teadlik, kiitis ta selle heaks ja piiramispausi ajal sisenes ta ümberpiiratud lossi.

Ühel pühapäeval protestantliku teenistuse ajal rääkis jutlustaja John Rough jumalateenijate valimisest ja palus Knoxil avalikult hakata jutlustajaks. Kui kogudus kutset kinnitas, raputas see Knoxi niivõrd, et ta puhkes nutma. Esialgu ta keeldus, kuid lõpuks allus sellele, mis oli tema arvates jumalik kutse.

See oli lühiajaline teenistus. Aastal 1547, pärast seda, kui St. Andrewsi loss oli jälle piiramisrõngas, kapituleerus see lõpuks. Osa sõdijatest vangistati. Teised, nagu Knox, saadeti orjadena galeeridele.

Rändav jutlustaja

Möödus 19 kuud enne tema ja teised vabastati. Knox veetis järgmised viis aastat Inglismaal ja sai kiiresti jutlustajana tuntuks. Ent kui katoliiklane Mary Tudor troonile asus, oli Knox sunnitud põgenema Prantsusmaale.

Ta lahkus Genfi, kus kohtus John Calviniga. Prantsuse reformist kirjeldas Knoxi kui “venda, kes energiliselt usu nimel töötab”. Knox omalt poolt oli Calvini Genfist nii sügavalt liigutatud, et nimetas seda “kõige täiuslikumaks Kristuse kooliks, mis on kunagi olnud maa peal alates apostlite päevast”.

Knox sõitis edasi Maini-äärsesse Frankfurti, kus ühines teiste protestantlike põgenikega – ja sattus kiiresti vaidlustesse. Protestandid ei suutnud ülistuse korras kokku leppida. Vaidlused läksid nii tuliseks, et üks rühm usklikke tormas ühel pühapäeval kirikust välja, keeldudes Knoxiga samas hoones ülistamisest.

Šotimaal aga kahekordistasid protestandid oma jõupingutusi ja kogu riigis moodustusid kogudused. Rühm, keda hakati kutsuma “koguduse isandateks”, tõotasid teha protestantismist riigi religiooniks. 1555. aastal kutsusid nad Knoxi tagasi Šotimaale, et inspireerida teda reformimisülesannet täitma. Knox jutlustas Šotimaal laialdaselt ja veenvalt üheksa kuud, enne kui teda sunniti Genfi naasma.

Sulepea tulised plahvatused

Olles taas kodumaalt eemal avaldas ta mõned oma vastuolulisematest teostest: teoses “Manitsus Inglismaale” ründas ta kibedalt ja vihaselt juhte, kes lubasid katoliikluse Inglismaale tagasi. Teoses “Esimene pasunahüüd naiste koletu valitsuse vastu” väitis ta, et naissoost valitseja (nagu Inglise kuninganna Mary Tudor) on “Jumala ligidalolus kõige talumatum” ja et ta on “reetur ja mässaja Jumala vastu”. Teoses “Apellatsioonid Šotimaa aadlile ja ühtsusele” andis ta tavainimestele õiguse – tegelikult ka kohustuse – mässata ebaõiglaste valitsejate vastu. Nagu ta hiljem Šotimaa kuninganna Mary kohta ütles: “Õigluse mõõk on Jumala käes ja kui vürstid ja valitsejad seda ei kasuta, võivad teised seda teha.”

Knox naasis Šotimaale 1559. aastal ja kasutas protestantide võitlusvaimu suurendamiseks taas oma hirmuäratavaid jutlustamisoskusi. Mõne päeva jooksul pärast saabumist pidas ta Perthis maha vägivaldse jutluse katoliku kiriku ebajumalateenistuse vastu, põhjustades mässu. Altarid lammutati, pildid purustati ja usumajad hävitati.

Juunis valiti Knox Edinburghi kiriku teenijaks, kus ta jätkas manitsemist ja innustamist. Oma jutluse alguses Knox tavaliselt manitses pool tundi rahulikult piiblisalmide kaudu. Aga siis kui ta teksti kaudu Šotimaa olukorda selgitas, muutus ta “aktiivseks ja jõuliseks” ning tagus vägivaldselt kantslit. Üks jutluse ajal märkmeid teinud usklik ütles: “Ta pani mind nii vabisema ja värisema, et ma ei suutnud kirjutamiseks pliiatsit käes hoida.”

Koguduse isandad okupeerisid sõjaliselt aina suuremal arvul linnu, nii et lõpuks, 1560. aasta Berwicki lepinguga, nõustusid inglased ja prantslased Šotimaalt lahkuma. (Inglased, nüüd protestant Elizabeth I alluvuses, olid tulnud appi protestantidest šotlastele; prantslased abistasid katoliiklasi). Protestantismi tulevik Šotimaal oli kindel.

Parlament käskis Knoxil ja viiel kolleegil kirjutada Usutunnistus, Esimene Distsipliiniraamat ja Ühise korra raamat – need kõik muutsid Šotimaa protestantliku usu selgelt kalvinistlikuks ja presbüterlikuks.

Knox lõpetas oma aastad Edinburghi kiriku jutlustajana, aidates kujundada Šotimaal arenevat protestantismi. Selle aja jooksul kirjutas ta oma “Šotimaa religiooni reformatsiooni ajaloo.”

Ehkki ta jääb paljude jaoks paradoksiks, oli Knox ilmselgelt ääretult julge mees: üks mees, kes seisis Knoxi lahtise haua ees, ütles: “Siin lebab mees, kes ei meelitanud ega kartnud ühtegi liha.” Knoxi pärand on suur: tema vaimsete järglaste hulka kuulub umbes 750 000 presbüterlast Šotimaal, 3 miljonit USA-s ja veel miljonid inimesed kogu maailmas.

Allikas: https://www.christianitytoday.com/history/people/denominationalfounders/john-knox.html