Jumal võtab seda tõsiselt

Ernst Modersohn.

Ükskord lugesin ma ajalehest artiklit, mille pealkiri oli umbesselline: “On alles veidraid tüüpe!” Seal oli juttu sellest, kuidas üks mees sõitis Berliinis ilma piletita hoburaudteel, mis tollal veel olemas oli. Aastaid hiljem, kui temast oli usklik saanud ja kui Püha Vaim oli talle meelde tuletanud, et ta pettis kümne penniga hoburaudteeühingut, tegi ta ruttu otsuse ja saatis ära kümne pennise ning protsendina veel viis penni, et oma südant kergendada.

Seekutsus ühingu juhatuses esile vaid palju pilget ja naeru, keegi ei võtnud seda tõsiselt ning Berliini päevalehes ilmus artikkel “On alles veidraid tüüpe!”.

Mind liigutas see lugu väga. Seda, et veidrikke on olemas, teadsin ma juba ammu. Mina lugesin artiklist välja hoopis midagi muud: Jumal võtab seda tõsiselt!

Järgmisel pühapäeval rääkisin loost ka oma jutluses ja ütlesin: “Jumal võtab seda nii tõsiselt, et ei jäta inimest ka siis rahule, kui see vaid kümne penni võrra süüdi on jäänud.”

Järgmisel hommikul tuli mulle külla naine, keda hästi tundsin. See oli rätsepmeistri proua, kes ütles: “Teie eilne jutlus andis mulle väga ebameeldiva ülesande. Mõne aja eest ostsin ma midagi poest ja maksin selle eest kolmemargasega, millest ma pidin veidi tagasi saama. Müüja aga ei olnud tähelepanelik ja andis mulle tagasi nii, nagu ma oleks maksnud viiemargasega – nii sain ma tagasi kaks marka ülearu. Pärast eilset jutlust ei saanud ma rahu, läksin poodi, rääkisin müüjale kogu loo ja andsin talle kaks marka tagasi.”

Vaevalt oli ta läinud, kui tuli üks mu tuttav käsitööline: “Ma tulen jutluse pärast.” Küsisin, mis sellega siis lahti on.” Ma olen palju aastaid ühte aknaruutu kaasas tassinud.” Küsisin, kuidas see võimalik on. “Kui ma veel õpilane olin, kukkus mul ükskord poe põrandat pühkides hari aknasse ja ruut läks katki. Peremehele ütlesin, et tuul lõhkus akna ära. Nüüd ma läksin ja maksin selle ruudu välja ja asi on korras.”

Mõne hetke pärast tuli veel üks naine: “Teie eilne jutlus läks mulle ühe raske käigu maksma,” ütles ta. “Kuidas nii?” küsisin mina. “Kui ma veel koolilaps olin, oli meie kaupmehel, kellelt me koolivihikuid ostsime, selline komme, et igaüks sai siis veel kaks terassulge lisaks. Ükskord oli poes palju kundesid ja kaupmees tõstis minu ette terve kasti sulgedega, öeldes: “Võta ise!” Mõtlesin, et juhus on soodne, ja haarasin tubli peotäie. Kui ma neid siis lähemalt vaatasin, selgus, et olin saagiks saanud 32 sulge. Te ei usu, kuidas need 32sulge mu südametunnistust vaevasid!” Ütlesin, et usun, ja küsisin, mis edasi sai. “Nüüd ma läksin sinna tagasi, tegin oma varguse teatavaks ja maksin ära. Õnneks kaupmees elas veel ning lõpuks ometi sain neist sulgedest rahu!”

Nii sain ma teada, kui paljud inimesed kannavad kaasas koormat, mis nende rahu rikub.

Järgmisel Blankenburgi konverentsil rääkisin loo viieteistkümnest pennist ja sellest, mis see endaga kaasa tõi.

Koosoleku lõpus tuli minu juurde üks mees ja ütles: “Mees, kellega see viieteistkümne penni lugu juhtus, olen mina. Kui ma nägin, kuidas saksa ajalehed selle kõige üle naersid, mõtlesin, et võib-olla oli raha tagasi viimine siiski viga. Aga täna ma sain kuulda, missugune õnnistus sellele loole on järgnenud – ja see teeb mulle tõesti suurt rõõmu. Olen väga tänulik, et seda kuulda võisin.”

Mu sõber, kas sina kannad ka aknaruutu kaasas? Kas sa oled ka kunagi liiga palju raha tagasi saanud? Või midagi muud? Palun sind, aja see asi korda: tunnista avameelselt üles ja anna tagasi, mis sulle ei kuulu. Kuni sa seda ei tee, on su rahu rikutud. Kui Püha Vaim on nii osutanud mingile loole sinu minevikus, siis tuleb asi lahendada Jumalale meelepärasel moel, muidu petad sa ennast ja Püha Vaimu. Jumal võtab seda tõsiselt!

Raamatust “Aus meiner Hausapotheke” tõlkis Kadri Peebo(Ilmus ajalehes “Kuulutaja”, veebruar (2(52)), 1994.)

Kasutatud Erik Parkeri kogutud materjale