Kaasaja nõrk Jeesus või Jeesus kui sõdalane ja kuningas

27/06/2020, Joseph Mattera

Enamus sellest, mida viimase kümne aasta jooksul on Jeesuse kohta kirjutatud ja jutlustatud, on sageli tõelise Jeesuse väga lahjendatud ja nõrgenenud versioon.

Suures osas tehti seda selleks, et rahuldada tänapäevase ühiskonna “maskuliinset” kultuuri ja meelitada rohkem järgijaid pühapäeviti kirikuhooneid täitma. Kui aga sirvime kiiresti läbi Uue Testamendi lehtede (see on õige, ütlesin Uue Testamendi), näeme, et Jeesus tuli valitsema nii maa peal kui ka taevas sõdalase ja kuningana.

Mida Pühakiri meile õpetab


Esiteks meenutame, kuidas Jeesus kinnitas Pilaatusele, et Maale tuleku põhjuseks oli näidata, et Ta on tõeline kuningas, ja näidata seda tõde (Johannese 18:37, 38). Võime mõelda ka sellele, kuidas Jeesust on kujutatud viimases Piibli raamatus, mis on pühendatud ilmutusele sellest, kes Ta on (Ilm 1: 1).

Jeesuse Kristuse ilmutus

Ilmutusraamatus ei nimetata Teda mitte ainult Alfaks ja Omegaks (Ilm 1: 8), vaid Teda nimetatakse ka “Lõviks Juuda suguharust” (Ilm 5: 5).

Paljud inimesed kutsuvad lõvi “džungli kuningaks”, tugevaks ja vapustavaks loomaks, kes ei karda kedagi ega tagane kunagi lahingus.

Õpetussõnades on öeldud: „Kuninga ähvardus on nagu lõvi möirgamine: kes teda vihastab, see patustab iseenda vastu” ja „Kuninga viha on nagu lõvi möirgamine ja tema lembus on nagu kaste rohul” (Õps. 20: 2; Õps.19: 12). Seetõttu pole Jeesuse võrdlemine selle hämmastava ja vapustava metsloomaga juhuslik.

Mis puudutab meie suurejoonelist lahingut pimeduse jõudude vastu, siis manitseb apostel Paulus, et kogudus oleks tugev ja saaks tugevaks „Issanda ja Tema jõu väe läbi”. Ta ütleb: „Pange selga kogu Jumala raudrüü” (Ef 6: 10–11). Nii kujutab ta Jeesust kui meie sõdalast nr 1, kes on riietatud sõjavarustusse (vt Ef 6: 10–17).
Ilmutusraamatu lõpu poole kirjeldatakse Jeesust kui kuningat, kes istub oma valgel hobusel ja viib taevaarmeed (pühakud ja inglid) oma suu mõõgaga rahvaid lööma (või alistama) (Ilm 6: 2, 19: 11-19) – mis viitab Tema jumalikele käskudele, aga ka Tema Sõna kuulutamisele (Ef 6:17, Hb 4:12) maa rahvastele kogu inimkonna ajaloo vältel, alustades Tema taevasse tõusmisest.

Üks Uue Testamendi tsiteeritumaid psalme on psalm 2 (Apostlite teod 4: 25–26), mis räägib Jeesusest kui rahvaste kuningast, kelle üle Ta valitseb (või kelle alistab) raudsauaga ja purustab nagu pottsepa anuma. Maa kuningad on kutsutud Teda kummardama aupaklikkusega ja rõõmustama Tema üle austusega, austama Teda nii, et Ta ei vihastaks ja et nad ei sureks Tema viha pärast, mis on nende vastu vabastatud (Ps 2: 6–12 ja Ilm 2: 26–27).

Siis tuleb arvatavasti Uue Testamendi kõige tsiteeritum lõik Uues Testamendis psalmist 110, mis räägib Jeesusest, kes istub taevas, kuni Ta vaenlased on asetatud Tema jalge ette (Matteuse 22:44; Markuse 12:36; Luuka 20:42; Apostlite teod 2: 34–36). Siiani me pole leidnud Uues Testamendis midagi, mis sarnaneks arglikule, suhkrulise hipile Jeesusele!

Jeesuse prototüüp on ka Salemi kuningas ja preester Melkisedek, kes kiitis heaks ja õnnistas Aabrahami ning pakkus talle leiba ja veini (Uue Testamendi leivamurdmise eelkujund) pärast seda, kui Jumal andis rahvaste kuningad Aabrahami kätte ja Aabraham vabastas oma vennapoja Loti (1.Moosese 14 : 17-20; Heebrea 5: 5-10, 7: 1-11). Kuid Jeesus pole üksnes maarahvastega võitlev hirmutav kuningas (mida oleme täheldanud inimkonna ajaloos viimase 2000 aasta jooksul, kui Ta autasustas ja ülendas teatud rahvaid ning kukutas neid, kes jätsid Tema moraalsed seadused tähelepanuta ja väärkasutasid Tema rahvast (5.Moos 28) ), kuid näeme ka rangeid sõnu, mida Uues Testamendis kasutatakse Tema rahva kohta, kui nad eirasid Tema juhiseid ja käske.

Kõigepealt nende jaoks, kes ei usu, et Uues Testamendis on seadusi, vaid on ainult arm, ütles Jeesus usklikele nii: “Kui te Mind armastate, siis pidage Minu käske” (Jh 14:15). Seega, olles kuningas, annab Ta oma rahvale korraldusi ega paku variante. Samuti selgitab apostel Johannes oma esimeses kirjas palju detailsemalt, milliseid käske Ta silmas peab (1 Johannese, 3 ja 4 peatükki).

Lisaks hoiatab apostel Paulus Galaatia kirikuid ja ütleb neile: „Ärge laske end petta: Jumal ei lase ennast pilgata. Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab ”(Gal. 6: 7). Seejärel on kiri Efesose koguduse, kus Ta kasutab veelgi rangemat keelt, hoiatades kirikut Jumala vihaga, mis tuleb mässumeelsete või sõnakuulmatute laste peale nende ebamoraalsuse, rüveduse, omakasu, ebajumalateenistuse ja ahnuse tõttu (Efeslastele 5: 3– 8).

Pealegi hoiatab Jeesus vaid ühe põlvkonna möödudes Efesose kogudust, et Ta lükkab nende lambijala asemelt (kirik – Ilm 2:5), kui nad meelt ei paranda, ja avaldab neile austust Nikolaiitide tegude “vihkamise” eest, sest ka Tema vihkab neid (Ilm 2: 4–6).


Samuti ütleb Jeesus Pergamoni kogudusele, et kui nad meelt ei paranda, tuleb Ta varsti nende juurde ja võitleb nende vastu (Ilm 2:16, siin võitleb Jeesus kiriku vastu) oma suu mõõgaga. Kui Jumal tuleb, kirjeldab Pühakiri seda tulekut kõige sagedamini kohtumõistmisega (Aamos 5:18 ja Ilm 22:20), kus Jeesus ütleb, et Ta tuleb varsti, hoiatades neid, kes püüavad Ilmutusraamatu (Ilmutuse 5) sõnadele midagi lisada või neist midagi ära võtta. (Ilm 22:18, 19).

Samuti ähvardab Ta heita naisprohveti (kirikus) tõvevoodisse ja tappa ka tema lapsi hoiatuseks ülejäänud kirikutele (Ilm 2: 22–23). Jeesus kasutab jälle keelt, mis enamiku kristlaste arvates kasutatake ainult “ülesvõtmise ” kirjeldamiseks kui Ta manitseb Sardese kogudust ärkama ja ärkvel püsima, vastasel korral „Ma tulen sinu juurde kui varas“ (Ilm 3: 3). Lõpuks teatab Jeesus Laodikeia kogudusele, et kavatseb nad „oma suust välja sülitada” (Ilm 3:16), kui nad ei paranda meelt, mis meenutab seda ranget sõnakasutust, millega Jumal hoiatas Iisraeli mitte osalema rahvaste jäledates asjades ( 3. Mo. 18:25).

Lõpuks on Ilmutusraamat täidetud keelega, mis räägib Jumala suveräänsusest olles üksmeeles pühade palvetega nii taevas kui ka maa peal (Ilm 5: 8, 6: 9–10, 8: 3–5), mis vabastavad maapealsed kohtud (sealhulgas loodusõnnetused ja epideemiad) ning koos seitsme pitseri, pasunate ja karikatega (Ilm 5:18) rahvaste ja patuste vastu, kes meelt ei paranda.

Ülaltoodud lõigud peaksid igaveseks hävitama ebapiibelliku kirjelduse, mis iseloomustab Jeesust kui „lillelast”, hipi subkultuuri esindajat, kes kõndis maapeal, et tuua siia rahu (tolerantsuse kaudu) ilma rakendamata oma suveräänsust, kuninglikku valitsemisõigust, mis mõnikord hõlmab ka Tema jumaliku viha väljendamist sõnakuulmatute patuste ja rahvaste vastu.

See peaks hävitama ka hüper-armu pooldajate ebapiibelliku õpetuse, kes õpetavad ainult oma seisukohti Jumala headusest ja õpetavad gnostilist dualismi, mis vastandab Vana Testamendi Jumalat Uue Testamendi Jumalale (Jeesusele), nagu oleks Jumal Vana Testamendi versioonis paha ja Jumal (Jeesus Uue Testamendi versioonis) – hea Jumal kes kunagi ei hakka kohut mõistma maapeal.

Muidugi tõi Jeesuse esimene tulemine ilmutuse Jumala armu ja armastuse täiusest, samas kui Vana Testament näitas kõike sümbolite ja eelkujunditena (Jh 1:17, 18). Kuid nagu me näeme evangeeliumitest, armastas Jeesus patuseid, ilma et oleks pidanud oma pühadusega kompromisse tegema. Näiteks kaitses Ta abielurikkumiselt tabatud naist, kuid ütles ka naisele: „Mine ja ära tee enam pattu” (Jh 8:11). Jeesus teenis naist kaevu juures ja pakkus talle eluvett, kuid Ta paljastas ka, et naine elas patuelu koos paljude meestega (Jh 4: 16–19). Ta ütles inimesele, kes ei saanud 38 aastat kõndida: „Ära enam tee pattu, et sinuga ei juhtuks hullemat” (Jh 5:14), pärast seda, kui ta oli ta terveks teinud.

Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat Talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli! (Heebrea 12:28-29)

Allikas: https://ieshua.org/slabyj-iisus-sovremennosti-ili-iisus-kak-voin-i-tsar.htm