Kala armastus

Isa, ema ja nende poeg sõidavad  autos.
Isa küsib pojalt: “No räägis siis mis uudis see oli, millest sa rääkida tahtsid?”
Poeg vastab: “Ah, ei midagi!”
Ema hüüatab: “Oh ei!”
Poeg jätkab: “Ah, teate unustage see ära. Tõesti ei olnud midagi tähtsat!”
Isa küsib: “Mis asi ei olnud nii tähtis?”
“Okei”, nõustub poeg, “ma räägin teile aga ma ei taha, et sellest mingi pikk arutelu kujuneks. Ma lihtsalt ütlen teile selle uudise ja siis me vahetame teemat. Me lähme Shoshanaga lahku.”
Ema hakkab õhku ahmima..
“Täpselt nagu ma arvasin. Unustage ära, et ma üldse midagi ütlesin.“ teatab poeg.
“Mis sa tegid?!”, nõuab isa.
“Võtke rahulikult. See on vastastikune. Me oleme juba nii otsustanud.”
“Te ju käisite kohtamas pool aastat või isegi  rohkem.” imestab ema.
“Ma andsin talle oma kanasupi retsepti!” ägestub isa.
“Mira, unusta oma kanasupp. Kas sa ei näe, et meie poeg on kriisis. Hanan, mis sa tegid?!” nõuab ema.
“Ma ei teinud midagi. Me tunded pole lihtsalt endised.” Selgitab poeg.
“Aga ta on nii tore tüdruk!” ei suuda ema kuidagi leppida. „Mira, kohutav kui meie poeg lõpetab nagu Rotiede perepoeg – 50 aastane ja vallaline.“
“Ah, ma tean, et poleks pidanud teile sellest rääkima. Minul pole selle vastu midagi. Shoshanal samuti, sinu kanasupil ka mitte. Point on selles, et meres on ka teisi kalu.” Sõnab poeg.
“Kala armastus.” Ütleb ema
“Kuidas palun?” ei saa poeg aru.
“Kala armastus?” Sõnab isa.
“Mis mõttes kala armastus?” küsib poeg.
“Kas sa ei ole siis seda lugu kuulnud. See on väga kuulus lugu. Rabi Kotzkost jalutab mööda tänavat ning näeb meest suure naudinguga kala söömas.
Rabi hüüatab: „Oi, sa tõesti naudid seda kala!“ Mees vastab: „jah, ma armastan kala!“ Rabi ütleb: „Sa tõesti armastad kala. Sa tõmbasid selle kala veest välja, tõmbasid ta sisikonna välja, praadisid teda ja nüüd sa sööd seda. Sa ei armasta kala, vaid sa armastad iseennast.“
„Kas sa tahad sellega öelda, et ma ei tohi enam kala süüa?“ küsib poeg.
„Muidugi võid. Selles pole midagi hullu, et sa kala söömist naudid.“ Selgitab isa.“ Aga ära peta ennast sellega, et sa armastad kala.“
„Esiteks on see lihtsalt kujundlik kõne ja mis sel kõigel Shoshanaga pistmist on?“ küsib poeg.
„Sa armastasid Shoshanat nii kaua kui sa seda tundsid. Nii kaua kui ta pakkus sulle seda, mida sina vajasid sa armastasid teda. Aga see ei ole armastus!“ Selgitab isa.
„See on kala armastus.“ Täiendab ema.
„Asi ei ole nii lihtne. Ma otsin midagi teistsugust. Mu elu läheb teises suunas. Mitte keegi pole süüdi. Mul on peas kogu aeg olnud mingi pilt sellest, mida ma oma elus tahan saavutada ja mida ma suhtest tahan ning ausalt kui ma sellele mõtlen, siis ma pean lihtsalt leidma iseenda. Ma pean võtma aja maha ning keskenduma endale.“ Selgitab poeg.
„Kas sa loendasid?“ küsib isa emalt.
„Kaksteist korda.“ Vastab ema
„Kaksteist korda?“ on poeg segaduses.
„Ühes lauses sa mainisid ennast 12 korda.“ Seletab isa.
„Ma arvan, et see on rekord.“ Lisab ema.
„Pole üllatus. Praegusel ajal on enamus asju mina, mina, mina. Mulle meeldib. Mulle ei meeldi. Mina seda, mina teist.“ Räägib isa
„I-phone, I-pad, I-Pod,“ lisab ema.
„Hea nali!“ Hõiskab isa ja hakkab naerma.
„Okei, võibolla on teie jutus tõesti mingi point aga ausalt. Ma pean enne ennast armastama kui saan kedagi teist armastada.“ Sõnab poeg.
„Väga hea!“ ütleb isa.
„Kuidas see nüüd oligi – Ipod, Ipad, iphone..“lisab ema.
„Kas sa tead Hanan, et heebrea keeles sõna armastus on ahava. Selle sõna keskel on hav, mis tähendab andma. Seal pole mainitud, mina, minu, mulle. Armastada tähendab anda.“ Õpetab isa.
„Kas sa tahad öelda, et ma pole Shoshanale piisavalt andnud? Ma viisin ta Floridasse. Kulutasin meie 6. kuu pulmaaastapäeva tähistamisele terve varanduse. Ma andsin palju. Ma andsin, sest ma armastasin teda.“ Selgitab poeg.
„Aga, Hanan sul on kõik asjad tagurpidi. Sa ei anna sellepärast, et sa armastad.“ Õpetab isa.
„Sa armastad, kuna sa annad.“ Lisab ema
„Ma ei saa mitte midagi aru. Millest te räägite.“ On poeg ahastuses. „Enne kui ma kedagi suudan armastada, pean ma arusaama, kes mina olen. Ma pean leidma iseenda.“
„Aga sa otsid täiesti valedest kohtadest.“ Sõnab ema.
„Mis mõttes?“ küsib poeg.
Sel hetkel kui sa keskendud iseendale lähed sa aina kaugemale sellest, et avastada, kes sa tegelikult oled. See on paradoks.“ Õpetab isa.
„Aga mina tahan kogeda armastust.“ Sõnab poeg.
„Sa arvad, et see oled sina aga tegelikult on see su ego. Sinu kangekaelne soov endast mitte lahti öelda ei oma mingit pistmist armastusega. Sina tahad kõike kontrollida. Tegelikult on see ebakindlus. See, mida sina pead enesearmastuseks on tegelikult hirm.“ Õpetab isa.
„No kus ma siis armastuse leian?“ küsib poeg.
„Siis kui sa keskendud kõigele muule peale iseenda. Seal sa hakkad alles avastama kes sa tegelikult oled.“ Õpetab ema.
„Seal sa leiad tõelise armastuse.“ Lisab isa.
„Okei. Võtke nüüd tempo maha ega te pole unustanud, et suhtes on ikka kaks inimest? Kui mina annan talle ja ma vastu ei saa, mis suhe see siis selline on?“ küsib poeg.
„Kui sina annad teisele inimesele, lootes midagi vastu saada, siis see ei ole armastus. See on äri. Sina annad mulle selle, mina annan sulle teise.“ Õeptab ema.
„Aga, kuhu siis mina jään? Mida mina siis selle andmise eest saan?“ küsib poeg.
„I-Pod, Ipad, Iphone.“ Lisab isa.
„Aga ma olen ju suhtes!“ hüüatab poeg.
„Enam vist mitte.“ Lisab ema.
„See ei puutu teemasse!“ hüüatab poeg.
„Kuula Hanan“ selgitab isa.“Kui sina oled kõige tähtsam, siis on tegu kala armastusega. Sa pead enda sellest välja võtma. Asi ei ole sinus. Kui sa tõepoolest annad mitte selleks, et saada midagi vastu või ootustega või kuna oled mures ja kardad karistada saada. Kui sa lihtsalt annad selleks, et anda kuna sa tõepoolest  tahad anda. Miski sinu sees tahab anda, siis andmine iseenesest on tõeline armastus. See on vahe kala armastuse ja tõelise armastuse vahel.“ Õpetab isa
„Ja mis edasi?“ küsib poeg.
„Ja ongi kõik“, lisab ema „Armastus on kõige lõpp.“
„See on väga keeruline.“ Ohkab poeg.
„Kõik on tõesti väga lihtne. See tundub keeruline, sest võtta oma ego sellest välja on raske ning seetõttu on ka raske seda näha ja arusaada aga see on üks elementaarsemaid asju.“ Õpetab isa.
„Te rääkisite mulle selle loo kala armastusest. Kui see on nii lihtne, siis andke mulle üks näide reaalsest elust.“ Küsib poeg.
„Luba ma räägin sulle teise loo“, jäötkab isa. „Kunagi oli üks väga vana mees, kes istutas viljapuu. Tema juurde tuli väike poiss ja küsis: „Kaua läheb aega, et see puu hakkaks vilja kandma.“ Vana mees vastas: „70 aastat.“ Poiss hüüatas: „Mida!? Selle aja peale kui puu hakkab vilja kandma oled sa surnud.“ Vana mees vastas: „ Kui ma tulin siia maailma, siis olid siin viljapuud. Ma sõin nende vilja ja kui mina suren, siis jäävad minust maha viljapuud ning inimesed saavad selle vilja süüa.“
„See  tähendab armastada.“ Lisab ema.