Kuidas holokaustis ellujääja Phillip Maisel, ’imede säilitaja’, leidis oma kaksikõe ja oma eesmärgi

Autor Sarah Farnsworth.

Phillip Maiseli jaoks on holokaustis ellujäänute mälestused kui sügavusest välja pulbitsev laava. Põletav trauma, mida nad peavad vabastama.

“Tunnistus on protsess, mille kaudu inimesed paljastavad oma sisemise elu avalikkusele ja minu eesmärk intervjueerijana on saada kätte kõik nii tõesed faktid kui võimalik. ”

Viimased 25 aastat on see 94-aastane toimekas papi lindistanud ellujääjate lugusid oma Melbourne holokausti keskuses olevas isetehtud stuudios. Teda aitavad ka vähesed vabatahtlikud.

“Kui inimesed jäid ellu, siis see oli ime,” ütles ta.

“Kui ma tahan inimesi veenda oma tunnistust jagama, siis ma lihtsalt ütlen neile: “Teie olite priviligeeritud, et tulla eluga holokaustist välja, te peaksite rääkima nende eest, kes enam rääkida ei saa.”

Ta on lindistanud 1 600 tunnistust. Pikim kestab kümme tundi.

“Fakt, et ka mina olen holokausti üle elanud, teeb selle mõnevõrra lihtsamaks. Mina saan nendest aru ja nemad saavad minust aru.”
“Kui ma intervjueerin, siis ma olen nagu masin. Ma kuulan ja lindistan seda, aga kui ma lähen koju ja mõtlen sellest, siis jah ma tunnen valu.”

‘Viimane kord kui ta nägi mind’

Tema ümber olevate DVD ja kassettide virnade seas on üks lugu, mis on talle väga südamelähendane. Lugu tema kaksikõest Bella Hirshornist.

Bella räägib väga harva holokaustist. See on tema jaoks liiga traumeeriv. Ometi tema armastus venna vastu sai kinnituse 1993. aastal lindistatud tunnistuses.

“Mul on kaks venda. Kaksikvend kes on parim, mis mu elus on minuga juhtunud. Ma olen oma vanematele tema eest väga tänulik,” ütles Bella tunnistuses.

Kasvades üles Vilnas ja seejärel Poolas olid Maiseli kaksikud lahutamatud.

“Me kandsime sarnaseid riideid. Me olime kodus koos, koolis koos, pühasid pidasime koos,” meenutab Phillip.

Nad rääkisid ka ühesugust Yiddishi aktsenti. Mitte et neil oli vaja palju rääkida.

“Me olime väga-väga lähedased. Me saime ka sõnadeta teineteisest aru.”
“Kuhu iganes ma läksin mu õde oli koos minuga.”

Kui sakslased jõudsid 1941. aastal Vilnasse, siis nende elud muutusid dramaatiliselt.

Septembris anti juutide perekondadele 20 minutit aega, et oma asjad kokku pakkida ja kodudest lahkuda.

Phillip ja tema isa olid sunnitud kolima juutide getosse Vilnas, kuhu sakslased sundisid kümneid tuhandeid juute kolima.

Bellal õnnestus geto karme ja nukraid tingimusi vältida. Ta kasutas võltsdokumente ning teeskles, et on poolatar.

“See on ääretult traumeeriv kui elad väljaspool getot ja teeskled, et oled poolatar aga tegelikult oled juuditar,” selgitas Phillip.

Kaks aastat hiljem läksid Phillipi ja tema õe teed täielikult lahku. Ta nägi kuidas sõdurid likvideerisid geto, arreteerisid tema venna tänaval ja tirisid ta minema.

“Ma töötasin Saksa asutuse heaks, mis suutis kaitsta juute arreteerimise ja deporteerimise eest,” ütles Phillip.

“Nii ma siis näitasin oma pabereid ja [ sõdur] ütles ‘ei, täna ei kehti mingid paberid’.

“Mu õde nägi seda ja jooksis mu kannul väravani aga kahjuks ta ei saanud mind kuidagi aidata.”
“See oli viimane kord kui ta nägi mind Vilnas.”

Bella räägib veel ekraniseerimata dokumentaalis pealkirjaga “Mitte Ilma sinuta” sellest päevast kui tema vend ära viidi.

“Mu isa oli väga-väga endast väljas ja ütles, et oleksin pidanud koos temaga minema,” ütles ta.

Aastaid võitlesid kaksikud ellujäämise pärast teadmata, mis teisest oli saanud.

Phillip viidi Vilnast Eestis asuvasse raskesse töölaagrisse sel ajal oli väga palju koonduslaagreid üle terve Euroopa.

Ühel hetkel sattusid mõlemad kaksikud üheaegselt Stutthofi koonduslaagrisse, aga ei teadnud teineteise seal olekust midagi.

Kurb vabadus

Phillip vabastati 1945.

“Alguses olin väga õnnelik.  Ma olin vaba,” ütles ta.

“Aga siis ma sain aru, et ma olen kuskil Saksamaal … Ma ei teadnud, mis mu perekonnast oli saanud. See oli väga-väga kurb tunne.”

Ta oli täiesti üksi.

Hiljem ta avastas, et ta isa tapeti Kloogal.

Ometi tõi juhuslik kohtumine ühe mehega Saksamaal ameerika kontrollitsoonis tagasi lootuse. Mees otsis oma enda peret kui ta alustas juttu Phillipiga..

“Ta ütles, et sul on väga naljakas Yiddish [aksent] ja ma tean ühte teist tüdrukut, kes räägib sarnase aksendiga. Ta on minu laagris,” ta ütles.

“Ma ütlesin talle, et tean ta nime. See on mu õde.”

Phillip sõitis oma mootorrattal 500 km, et õde ära tuua.

“See oli üks õnnelikemaid hetki. See andis mulle tähenduse, ma ei pidanud mõtlema ainult enda peale aga sain hoolitseda ka oma kaksikõe eest.”

Holokausti ajal tapeti kolm miljonit Poola juuti.

Seitsekümmend kaks aastat juba helistab Phillip oma õele igal hommikul ja küsib, kuidas tal käsi käib ja räägib talle ilmateatest.

‘Räägi maailmale sellest, mis juhtus’

Samal ajal kui Phillip võitles Eesti koonduslaagris elu eest andis ta endale tõotuse mida on pidanud tänase päevani.

“Tingimused koonduslaagris olid kohutavad, me olime kindlad, et meil on väga väike ellujäämise võimalus. Me tõotasime üksteisele, et kui meil veab ja me jääme ellu, siis me peame rääkima tervele maailmale, mis juutidega juhtus,” ütles ta.

“Kui minu käest küsida, kas mul raske ei ole kuulata neid tunnistusi, siis kergemaks selle teebki just see, et ma täidan oma tõotust.”

Ellujääjate lugusid on räägitud Phillipile uuesti ja uuesti kümnete aastate jooksul. Ta ütleb,et mälestused muutuvad ja ajajooksul asjad muutuvad tähtsamaks ellujääjatele.

Ta on alustanud ka kolmanda põlvkonna intervjueerimist, et näha, kas holokausti trauma on mõjutanud ka holokaustis ellujäänute järglasi.

94- aastast Phillipit võib leida endiselt Juudi holokausti keskuses filmimas.

Ta sooviks, et ühel päeval oleks tema töö avalikkusele kättesaadav.

“Selles projektis on ääretult oluline see, et see õpetab inimestele inimlikkust,” ütles ta.
“Kui inimkond tahab ellujääda, siis me peame täiesti teadlikult olema inimesed, me peame armastama üksteist mitte vihkama ja vihkamise tulemus on kohutav.”

Allikas: http://www.abc.net.au/news/2017-05-27/holocaust-victim-phillip-maisel-documents-tales-of-survival/8561922