Kuidas ma saan jätkata

Ma saan jätkata… sest Jumal saab kasutada rikkis muusikariistu, et luua nende läbi võrreldamatult kaunist muusikat.

Tuntud kolumnist Jack Reimer kirjutas loo suurest viiuldajast Yitzhak Perlmanist. Nooruses oli tal lastehalvatus, ta käis karkudega ja ta mõlemad jalad olid lahastega toestatud.

Selle asemel, et lasta end enne etteastet istuma sättida, eelistas ta kindlalt ja aeglaselt üle lava kõndida kuni ta jõudis oma toolini. Seejärel ta istus, asetas oma kargud põrandale, lasi lõdvaks jalgu ümbritsevad klambrid, kummardus oma viilulit võtma, noogutas dirigendile ja hakkas mängima. Reimer kirjutas, et selles rituaalis oli midagi majesteetlikku.

aastal toimunud kontserdi ajal katkes Perlmani viiuli keel – ja kogu publik kuulis seda. Suur viiulivirtuoos peatus ja vaatas üksisilmi katkenud viiulikeelt, samal ajal kui kohalviibijad mõtlesid, mida ta võiks nüüd ette võtta. Perlman sulges silmad ja pärast hetkelist endassesüüvimist andis dirigendile märku uuesti alustada.
Ehkki igaüks, kes muusikat tundis, sai aru, et on võimatu mängida sümfoonilist teost vaid kolme viiulikeelega, jäi Perlman siiski kohkumatuks. Kui ta jätkas, võis ilmselgelt näha, kuidas suur kunstnik tegelikult muusikapala oma peas uuesti kompneerib, avastades uusi sõrmeasetusi ja meelitades oma kolme keelega viiulist välja ennekuulmatult kauneid helisid.

Muusikaliselt haritud New Yorgi publik vaatas ja kuulas hardunult, teades, et nad on tunnistajaks tõelisele etteastele. Kui lugu lõppes, aplodeerisid nad maruliselt ja vaimustusega.  Hr. Perlman naeratas, pühkis laubalt higi ja ütles pehmel lugupidaval toonil: “Teate, mõnikord on muusiku ülesandeks võluda välja nii palju muusikat kui võimalik, vahenditega, mis talle jäetud on.”

See on tõde, mis laseb meil jätkata. Kui meie elus katkevad mis tahes keeled, saame siiski esitada kaunist muusikat meile jäetud vahenditega – kui me vaid keskendume ja rakendame omandatud teadmisi. Tegelikult esitame siis muusikat, mida keegi ei suuda samaväärselt ette kanda.

Tundmatu autor