Leia sadam

Leia sadam

Ma mõistan päevi, kus meid lüüakse kui rusikaga ja puhuvad mitte väiksed tormituuled, päevi, kus päike ega tähed ei paista.

Ja on hea minna läbi nendest päevadest, muidu me ei saaks testida oma Jumalat ega aidata teisi. Kui mingi meie kogemus aitab tuua teisi meie Issanda juurde, siis mis see mõni rusikahoop loeb?

Aga me ei ole määratud elama pidevas tormises meres. Me oleme määratud läbi minema ja leidma sadama ja selle läbi olema rahus. Seal me oleme vabad pidevast mõtlemisest iseenda peale ja oma tormidest – ja vabad aitama teisi.

Ma tahan elada helgetes mõtetes Tema taastulekust, Tema triumfist – selle praeguse pimeduse ajastu lõpust, Tema nähtava au Ligiolust.

See otsekui vannitab meie olevikku säraga. Sa ei kahetse siis seda, et sa usaldasid Teda kui ei näinud, kui mitmeid päevi päikest ja tähti ei paistnud ja kui sind tabas mitte pisike torm (Apt. 27:20). Ei, siis sa ei kahetse seda. Nii, et ärgu olgu sul kahju ka nüüd. Mina usun. “Kõige rõõmu ja rahuga usus”: need sõnad helisevad nagu kellamäng.

Allikas: Katkend Amy Carmichaeli raamatust “Candles in the dark. Letters of hope and encouragement.”