Lühike teejuht Uueks Aastaks (Roš ha-Šana)

Sel aastal algab juutide Uus Aasta 10.-11. septembril. Sel päeval kuulutatakse J-mala ülemvõimu kogu maailmas.

Sel päeval loodi inimkonna esiisa Adam. Ja veel samal päeval rikkus Adam J-mala antud seadust ja aeti Edenist välja.

Just Roš ha-Šana esimesel päeval toimus esimene kohus inimese üle. Sellest peale mõistab Kõigekõrgem kohut inimkonna üle ja määrab, mis toimub eeloleval aastal inimeste ja rahvastega.

Roš ha-Šana eelõhtul enne päikese loojangut süüdatakse pühade küünlad, öeldes järgmised õnnistused:

“Boruch Ato Adoinoi Eloiheinu Melech Ooilom Ašer kidešonu bemitsvoisov vetsivonu lehadlik neir šel joim azikoroin.

Boruch Ato Adoinoi Eloiheinu Melech Ooilom šeechejonu vekijmonu vehigionu lizman haze.”

Pärast õhtupalvet (Maariv) 4. augusti õhtul s.a. on kombeks üksteist tervitada sõnadega: “Lešana tova tikatev vetechatem, (naisele öeldakse: Lešana tova tikatvi vetechatmi).” See tähendab: “Olgu sulle kirja pandud ja  pitsatiga kinnitatud hea aasta.”

Roš ha-Šana esimesel pidulikul õhtusöögil täidetakse kombeid, mis sümboliseerivad hea uue aasta ootusi. Pärast leiva õnnistamist ei kasteta esimest halalõiku mitte soola sisse, nagu tavaliselt, vaid meesse. Seejärel võetakse magusa õuna lõik, kastetakse meesse ja öeldakse õnnistus: “…Sina, kes lood puu vilja…” ning seejärel: “Olgu Sinu tahe, et uus aasta tuleks hea ja magus.” Nii tehakse isegi siis, kui laual on Iisraeli kuulsad puuviljad (näiteks datlid ja granaatõunad), kuigi tavaliselt öeldakse see õnnistus neile, mitte õuntele.

Paljud söövad sel õhtusöögil lamba pead – tähistamaks talle, keda ohverdati Itshaki asemel; või kala pead – “et saabuv aasta oleks peaks, mitte sabaks”; granaatõuna – et meie teeneid oleks niisama palju kui teri granaatõunas; roogi porgandist, peedist jt aedviljadest, mida seostatakse heade soovidega. Kala süüakse – et meid oleks palju nagu kalu meres.

Õnnistus öeldakse vaid õunale meega. Mõnes kogukonnas saadab iga toitu vastav soov. Roš ha-Šana esimesel õhtusöögil ei sööda haput, kibedat, teravat, samuti pähkleid (sest selle sõna gemaatria ehk arvväärtus on niisama suur kui sõnal “chet” (patt).

Uue aasta algul Kõigekõrgem mõistab kohut kogu maailma üle ja määrab iga inimese saatuse alanud aastal. Nagu räägib Talmud (Mišna, traktaat “Roš ha-Šana”, 1:2), sel päeval astub eranditult iga inimene Looja ette, “nagu lambad oma karjase ette, kes oma karja kokku loeb”. Iga inimese tegusid analüüsitakse hoolega ja vastavalt neile tehakse otsus.

Seetõttu ei ole Roš ha-Šana püha selle sõna tavalises mõistes. Maitsvad road ja kaunid rõivad ei väljenda mitte peorõõmu, vaid lootust J-mala halastusele, kes armastab ja tunneb kaasa oma lastele ning soovib neile kohtus õigeksmõistmist. Roš ha-Šana ajal valitseb tõsidus ja ärevus. Seepärast ei sobi neil päevil lõbutseda, jalutada, päeval magada, isegi öösel on soovitav tavalisest vähem magada. Mõlemal Roš ha-Šana ööl hoidutakse intiimsuhetest. Rohkem tuleb palvetada, õppida Torad, lugeda psalme. Kuigi see pole seadusega otseselt keelatud, siiski sel ajal ei suitsetata.

Nende pühade tähtsaim käsk on kuulata šofari puhumist, mis sümboliseerib Kõigekõrgema kui Kõiksuse kroonimist. Lisaks meenutab sofari heli lapse nuttu, see on nagu meie südame põhjast tulev hingekarje, millega pöördume oma Taevase Isa poole. Enne šofari puhumist ei sööda ega jooda (kui see ei kahjusta meie tervist). Šofari kuulatakse seistes.

Enne šofari puhumist peab see, kellele säärane au on osaks saanud, ütlema kaks õnnistust: “… kes käseb meil kuulata šofari” ja “Šeechejanu”. Ta teeb seda kõigi kuulajate eest, kes vastavad: “Amen!” Kombe kohaselt šofari puhuja kõrval seisab teine inimene, kes näitab talle vaikides palveraamatust, millist heli tekitada. Pärast õnnistamist kuni šofari viimase helini, kui hazan kordab palvet Musaf, on keelatud rääkida millestki, mis ei puutu palvesse või šofari kuulamisse.

Teisel Roš ha-Šana päeval peab šofari puhuja panema selga uue ülikonna või särgi, et ta võiks öelda õnnistust “Šeechejanu”. Kui sellist võimalust ei ole, ta ikksgi ütleb selle õnnistuse.

Roš ha-Šanal on tavaks tuua lapsi sünagoogi šofari kuulama ja sealjuures sobivalt käituma. Päris väikesed lapsed peaksid olema ema juures, sest seaduse järgi naistel ei ole kohustust šofari kuulata ning kuna laps võib takistada emal keskendunud kuulamist, ei peeta seda käsu rikkumiseks.

Musaf-palve ajal tekitatakse mitte üle saja hääle. See, kes on juba šofari kuulanud või ise puhunud, võib päeva jooksul puhuda neile, kes veel ei ole seda käsku täitnud. Soovitav oleks, et sel puhul ütleks õnnistuse üks kuulajaist.

Kui Roš ha-Šana esimene päev on šabati ajal, siis puhutakse šofari alles teisel päeval.

Roš ha-Šana esimesel päeval (šabati puhul teisel päeal) on kombeks pärast lõunat ja enne õhtut sooritada Tašlit, mis sisaldab endas palve lugemist, mis kutsub esile “13 Kõigekõrgema halastuse vormi” ning endalt sümboolset pattude maharaputamist. Seda tehakse veekogu juures, mis Kabala järgi sümboliseeribki Ülimat halastust; seda on eriti soovitav teha veekogu ääres, kus on kalu, mis tähendavad viljakust, elujõudu, kuid samuti “Igavesti Jälgivat Silma”.

Teine Roš ha-Šana päev erineb meie muude pühade teistest päevadest selle poolest, et seda peetakse igas mõttes võrdseks pühade esimese päevaga (sest erinevalt ülejäänud pühadest ei ole see kehtestatud vaid selleks, et vältida eksitust kalendris). Talmudis on öeldud: Roš ha-Šana “on nagu üks pikk päev”. Et ei tekiks kahtlust, kas enne Uue Aasta teise päeva algust tuleb öelda õnnistus “Šeechejanu”, on tavaks teha midagi, mis nõuab selle õnnistuse lausumist. Nii näiteks küünlaid süütav naine peaks panema selga uue kleidi või lauale enda ette vilja uuest lõikusest. Sellega ta loob põhjuse öelda seda õnnistust, mis ühtlasi kuulub ka küünalde süütamise juurde. Kui seda ei ole võimalik teha, siis tuleb ikkagi öelda õnnistus “Šeechejanu”.

Vili, mille kohal öeldi see õnnistus, süüakse kohe peale Kidušsi, enne käte pesemist söögiks.

Roš ha-Šana teisel päeval süüdatakse küünlad öö saabudes, kui taevasse on ilmunud tähed, kohe enne Kidušši.

Roš ha-Šana on sõnasõnalises tõlkes “aasta pea”, mis, muide, vihjab sellele, et nõnda kui kogu keha funktsioneerimine sõltub peast, nii sõltub meie käitumisest Roš ha-Šana ajal, missugune tuleb meie Uus Aasta.