Miks maailma religioonid mõistavad hukka suitsiidi?

Hiljuti aset leidnud moedisaineri Kate Spade ja tippkoka ning kirjaniku Anthony Bourdaini enesetapud on meile kõigile meenutanud, et isegi rikaste elu võib olla liiga valus.

Kurb tõsiasi on see, et suitsiidide arv USAs on kasvamas. Viimase kümnendi jooksul on suitsiidide arv tõusnud peaaegu 30% võrra ning puudutab see eriliselt just  teismelisi ja naisi.

Ja see ei ole nii ainult USAs. Suitsiid on kogu maailmas aina enam levinud.

Enda poolt esilekutsutud surm on ajalooliselt omanud olulist osa maailma religioonide mõtisklustes.

Kelle elu see on?

Paljud maailma religioonid on traditsiooniliselt mõistnud hukka suitsiidi uskudes, et inimese elu kuulub fundamentaalselt Jumalale.

Judaistlikus traditsioonis pärineb enesetapu keeld 1.Mo 9:5, kus on öeldud: “Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga.” See tähendab, et inimestel on vastutus Jumala ees, mis puudutab neid otsuseid, mis nad vastu võtavad. Sellest vaatenurgast vaadates kuulub  elu Jumalae ja sinu asi ei ole seda võtta. Juudi tsiviil-ja religioosne seadus  Talmud ei lubanud enesetapjat näiteks matta juudi surnuaiale, kuigi tänaseks on need asjad muutunud.

Sarnane perspektiiv on kujundanud ka katoliiklaste õpetust suitsiidist. Augustinus Hippost, mõjukaim hilisantiigi kristlik õpetlane, õigeusu ja katoliku kiriku pühak, kiriku doktor, kes kirjutas, et “kes tapab iseenese on mõrvar.” Tegelikult vastavalt Püha Pius X katekismusele ei tohi inimest, kes suri enesetapu järgi, kristliku matusetalitusega matta – tänapäeval seda keeldu enam ei järgita.

Itaalia poeet Dante Aligheri oma teoses  “Põrgu,”  pani need, kes olid teinud enesetapu seitsmendale põrgu tasemele, kus nad eksisteerivad puude kujul, mis valusalt veritsevad kui neid lõigatakse või poogitakse.

Traditsioonilise islami arusaamise järgi on enesetapjate saatus samuti hirmutav. Haditid või ütlused mis n.ö. pärinevad prohvet muhamedilt hoiatavad moslemeid suitsiidi eest. Haditides on öeldud, et need, kes end tapavad lähevad põrgusse. Ja põrgus nad on sunnitud kogu aeg sooritama enesetappu viisil, mille nad olid valinud siit elust lahkumiseks.

Hinduismis nimetatakse suitsiidi  Sanskriti sõnaga “atmahatya,” sõnasõnalt “hingetapja.” “Hingetapja” kohta öeldakse, et ta tekitab karma reaktsioonide ringi, mis takistavad tema hingel vabaduse saavutamise. Tegelikult on India folklooris mitmeid lugusid nende kohta, kes on sooritanud enesetapu. Hindu sünni ja taassünni filosoofia järgi jäävad need hinged maapeale ja vahel vaevavad elavaid.

Budism samuti keelab enesetapu või selle teo abistamise ja toetamise kuna enesehävitamine toob kaasa rohkem kannatusi, mitte ei kergenda neid. Ja kõige lihtsamalt väljendudes suitsiid rikub budismi fundamentalistlikku ettekirjutust: hoiduda elu võtmisest.

Loobudes enesetapust

Kuigi elu pühaduse rõhutamine toob vähest lohutust nendele, kes mõtlevad oma elu võtta mainimata siinkohal  armastatuid, kes jäävad leinama.

Hea uudis on, et täna on aina enam ja enam allikaid, mis räägivad enesetapust ja selle vältimisest. Eriti just maailma religioonid on muutumas palju kaastundlikumaks  oma arusaamises. Juudid, katoliiklased, moslemid, budistid ja hindud on kõik korraldanud erinevaid programme, et jõuda nendeni, kes kannatavad enesetapu mõtete käes.

Sellised pingutused on märgiks, et Jumal eriliselt armastab neid, kes kannatavad depressiooni pimeduses. Suitsiid ei ole siis tegu, mis kutsub esile jumaliku karistuse, vaid juba liiga tavaliseks saanud oht, mis kutsub meid õhutama üksteist üles lootuseks selles elus, mis on hinnaline Jumala poolt antud kingitus.

Allikas: https://www.christianheadlines.com/columnists/guest-commentary/why-religions-of-the-world-condemn-suicide.html