Mis teeb inimesest kurjategija?

Toldot (1. Mo 25:19-28:9)

Ma lugesin hiljuti uuringut, milles uuriti inimese kurja loomust. Uuringu alusel sobituvad inimesed, kes on süüdi kõige vägivaldsemas ja jälgimas kuriteos, ometi enamasti “keskpärase” inimese kirjeldusse. Ikka ja jälle on massimõrvari naabrid olnud shokeeritud saades teada, et “tore naabripoiss ” on sellise põlastusväärse teoga hakkama saanud. Uuringu alusel käitusid nad enamasti “heade” inimestena ja nende kurjad teod oli erand!

Raporti lõppsõnas oli öeldud, et meis kõigis on head ja halvad jooned ja et kuigi kindlad olukorrad võivad põhjustada üksikisikute käitumise väljumise normaalsuse piiridest ei ole siiski mingi alust kinnitada nagu oleksid need inimesed “totaalselt kurjad.”

Tõepoolest, ükskõik kui mugav ka poleks asetada osad inimesed koletiste ja julmade kurjategijate lahtrisse, siis Toora ei maali sellist pilti. Isegi kõige hullemaid kurjategijaid võib poretreteerida kui inimesi, kes on võimelised tegema palju head. Võibolla kõige rabavama näite selle kohta leiame selle nädala Toora portsjonist Toldotist.

Suur osa Parashast kirjeldab heitlust Jaakobi ja tema kaksikvenna Eesavi vahel. Eesavit kirjeldatakse kui vägivaldset “põllumeest,” kes juhib 400 julma roimarite jõuku. Ta tapab palju inimesi – ja isegi plaanib tappa oma venna Jaakobi (pärast seda kui Jaakob sai isa õnnistuse). Lisaks sellele portreteeritakse Eesavit kui “põllul mängijana” – ehk mehena, kes raiskas aega igat liiki seksuaalsele rõvedusele. Arvestades kõiki neid faktoreid pole imestada, et juudi traditsioon näeb Eesavit kui “rashad,” kurja inimest.

Aga juudi traditsioon näeb Eesavit ka teises valguses. Kuulus Talmudi tark Rabi Shimon Ben Gamliel, kes oli tuntud selle poolest, et väga hoolikalt täitis oma vanemate ausamise mitzvad. Ütles ometi: “Mina teenisin oma isa ustavalt kogu mu eluaja aga ometi ei saavutanud ma isegi madalaimat taset sellest austusest, millega Eesav teenis oma isa Iisakit.”

Tegelikult ütleb juudi traditsioon, et võibolla pole keegi teine ajaloos olnud oma vanemate vajaduste vastu pedantsem kui Eesav. Midrashis on kirjutatud, kui kiire ja innukas oli Eesav täitma oma isa soove, ta isegi kandis kuninglikku riietust alati kui läks isa aitama. Ilmselt see hool, millega Eesav oma vanematesse suhtus – üks kümnest käsust – oli võtme põhjuseid, miks Iisak uskus, et Eesav ja mitte Jaakob peaks pärima juutide seas juhi koha.

Jaakob märkas samuti oma venna Eesavi suurust. Pärast Eesavi eest põgenemist (kes kavatses teda tappa), jääb Jaakob Süüriasse peaaegu kahekümneks aastaks. Ta kardab tulla tagasi Iisraeli ning kohtuda Eesaviga. Miks Jaakob on nii kartlik? Ta ei kartnud mitte ainult Eesavi roimarite jõugu füüsilist ohtu aga ka vaimset ülendust, mida Eesav omas, kuna täitis vanemate austamise käsku!

Ometi, sellest hoolimata, viitab Juudi traditsioon Eesavile siiski kui “kurjale.” Ühe mitzvah eeskujulik täitmine ei õigusta kindlasti tema mõrvarlikke tegusid ja seksuaalset vabameelsust. Teisest küljest aga tahab Toora, et me saaksime aru, et inimesi ei saa lahterdada mustadesse või valgetesse kategooriatesse.

http://www.aish.com/tp/b/app/48942781.html