Oh mind vaest ja õnnetut: enesehaletsuse patt ja kuidas sellest vabaneda

Me kõik oleme seda väikelaste puhul täheldanud. See on hetk, kui kolmeaastane laps küsib sama vanalt lapselt üht kindlat võistlusautot. Tema sõber vastab: “Ei, ma mängin sellega ise.” Ja siis, keeldumisest ärritunud laps, selle asemel, et leida mängimiseks mõni teine ​​auto või oodata, istub ärritunult maha ja näitab välja oma vastumeelsust.

Oleme seda näinud algklasside lastel, kui kaheksa-aastane tüdruk soovib ema-tütart mängida, kuid tema sõbrad otsustavad hoopis õue minna ja peitust mängida. Nendega liitumise asemel hakkab tüdruk mossitama, istub kodus ja ütleb siis emale, et teised lapsed ei kutsunud teda ega tahtnud temaga mängida.

Oleme näinud seda teismelistel, kui viieteistaastasel kutil on kodused ülesanded kuhjunud ja ka majapidamistööd, kuid väljas on ilus ilm ja rannahooaeg on juba avatud. Ja selle asemel, et end kokku võtta ja asuda seda hunnikut asju korrastama, kaebab ta nende vastikute kodutööde ja elu ebaõigluse üle.

Oleme seda täheldanud ka täiskasvanutel. See on hetk, mil emast saab märter. Vaid mõni aeg tagasi oli ta armastav ja valmis ohverdama kõike oma pere nimel ning nüüd on ta solvunud ja kibestunud, sest keegi ei märka ega hinda tema rasket tööd ja pühendumust.

See sünge türann, keda me hästi tunneme, on enesehaletsus.

Enesehaletsuse patt

Enesehaletsus on see, kui meil on endast kahju, eriti kui kipume olema leebe enda vastu, kogedes mingeid raskusi. Meiega juhtub midagi halba ja me otsustame oma kaotust üksi leinata, sest ilmselgelt keegi teine ​​seda ei tee.

Kuigi nii kristlased kui ka mittekristlased peavad enesehaletsust üldiselt negatiivseks jooneks, on huvitav, et te ei leia seda mõistet Piiblist. Seda ei ole kirjades toodud pahede ega surmapattude hulgas.

Ometi on Piiblil enesehaletsuse kohta palju öelda. Mõnes mõttes on kogu piiblilugu selleks, et aidata meil ärgata enesehaletsuse surmavast tuimusest ja motiveerida meid omaks võtma ainsat, meie päästmiseks piisavalt tugevat halastust – Jumala kaastunnet. Jeesus paljastab Jumala halastuse patuste vastu: „Jeesus, tundes tema vastu kaastunnet, sirutas käe, puudutas teda ja ütles talle:„ Ma tahan saada puhtaks ”(Markuse 1:41). Ja selle haletsuse kulminatsiooniks on Kristuse rist.

Sisuliselt on enesehaletsuse patt see, et me hindame iseennast ja oma olusid nii, nagu poleks Jumal meie halastav isa. Kui me kaotame Jumala silmist ja kui meile ei piisa Jumala kaastundest meie vastu, mis avaldub Tema armastatud Poja surmas ja ülestõusmises ning Tema Vaimu pidevas abis, siis pöördume armastuse ja kaastunde otsimisel iseenda poole. Kui oleme veendunud, et Jumala armastuses on puuduseid (ja kasutame oma olusid selle tõestuseks), siis hakkame neid armastuse või enesehaletsuse abil täitma.

Vaesed Jumala ees

Pühakiri pakub meile paremat viisi. Vaatame Taavetit. Psalmid paljastavad ükshaaval üksikasjad tõeliselt haletsusväärsetest oludest, millesse ta sageli sattus. Pühendunud, tagakiusatud, koopas peidus, Taavetil olid kõik põhjused selleks, et hakata ennast haletsema.

Kuid tema ei teinud seda sugugi – ta tõi oma õnnetud olud palves Jumala ette. „Jumal, kuule mu palvet, pane tähele mu suu kõnet! Sest muulased kipuvad mu kallale ja vägivaldsed püüavad mu hinge; nad ei sea Jumalat oma silma ette. ”(Ps 54: 4-5). Taavet ei olnud stoiline. Ta ei varjanud oma tungivat vajadust, ei pehmendanud sõnu ega valetanud, öeldes: „Ärge muretsege minu pärast. Minuga on kõik korras”.

Pange tähele, mida ta ütleb võõraste kohta, kes üritavad teda tappa: „Nad ei sea Jumalat oma silma ette” (Ps 54: 5). See on tõeline patt. Jumala unarusse jätmine on patt, kui võtame Tema välja võrrandist ja oma igapäevaelust. Kuna Taavetil oli silme ees Jumal, vältis ta enesehaletsuse pattu. Oma psalmides näitab Taavet, mida tähendab elada “coram Deo” (ladina keeles – Jumala ligiolus .) elu, see tähendab elada Jumala palge ees.

Kui lähedased ja sõbrad tema vastu pöördusid, kui tundus, et kõik lootus on kadunud, elas Taavet uskudes Jumala kõikvõimsasse suveräänsesse autoriteeti ja kõikehõlmavasse armastusse, mis võis ületada kõik olud.

Ta ei haletsenud ennast


Vaatame ka Taaveti kauget järeltulijat – meie Issandat ja Päästjat Jeesust. Kui kellelgi oli õigus ennast haletseda, siis oli see just Temal. Tema, patuta inimene, sai valesüüdistuse. Ta tervendas haigeid, andis näljastele leiba ja ajas kurje vaime välja, kuid ometi Teda põlati ja tõrjuti, sülitati Tema peale ja mõnitati. Kui Teda sõimati, siis ei sõimanud Ta vastu. Ja isegi siis, kui Ta ristl rippus, käitus Ta Jumala palge ees „coram Deo” põhimõtte järgi, kui Ta hüüdis Isa poole: „Mu Jumal! Oh mu jumal! Miks sa mu maha jätsid? ” (Markuse 15:34). Isegi kandes Jumala viha patuste vastu, ei eemaldanud Jeesus Jumalat võrrandist.

Enesehaletsuse probleem on nägemise probleem. Inimestel, kellel on enesest kahju, ei hoia enda silme ees sellist Jumalat, nagu Ta tegelikult on – hiilgavat, head, suveräänset ja õiglast. Nende silme ees on peamiselt nemad ise ja nende olukorrad. Selle asemel, et suurte ja väikeste hädade korral Jumala poole hüüda, julgustab enesehaletsus meid iseenda hinge kannatuste üle vinguma.

Lisaks levitab enesehaletsus seda kannatust sageli teistele, nõudes teistelt surelikelt manipuleerivalt, et nad pööraksid kogu oma tähelepanu meie olukordadele ja mitte Jumalale. Jumala rahvas peab kandma üksteise koormaid ja kaastundlikult minema üksteisega koos katsumustest ja raskustest läbi. Kuid enesehaletsus moonutab seda kaunist pilti nii, et meie osadus põhineb asjaoludel, mitte ühtsusel Kristusega.

Enesehaletsuse ravi

Enesehaletsusest taastumine algab selle mõistmisega, kui haletsusväärne on enesehaletsus. Ta on haletsusväärne, sest ta on jõuetu. Meie enesehaletsus võib inimestes tekitada ainult teatud kaastunnet, eriti neis, kes on kaastundlikud teiste suhtes. Kuid lõpuks suudab ta vaid panna kedagi end halvasti tundma. Enesehaletsus võib edukalt meelitada teiste tähelepanu ja abi, kuid see ei anna meile tervendavat palsamit. Ainult Jumala kaastunne suudab seda teha.

Alles siis, kui pöörame pilgu Kristusele ja näeme Temas oma Isa võrreldamatut armastust, närbub ja sureb meie enesehaletsus. Siis saab Jumala võimsa kaastunde, Tema otsustava halastusa ja ohvrimeelse armastuse valguses lõpuks ilmsiks, et meie enesehaletsus oli tegelikult ainult vägivaldne võimu omastaja.

Kui me maitseme ja kogeme Jumala headust, mis avaldub Tema Pojas ja Vaimus, muutub meie enesehaletsus ainult armetuks asendajaks, veelgi hullem, Jumala, kes on armastus, pilkamiseks. Pöördudes rahulolu ja abi otsides iseenda haletsuse ja enese armastuse poole, lükkame sisuliselt tagasi Jumala, kes meid lõi ja meile armastuse tähenduse avaldas. Sest „armastus pole mitte see, et meie armastasime Jumalat, vaid et Tema armastas meid ja saatis oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest” (1. Johannese 4:10).

Me võime usaldada oma Isa kaastunnet ja haletsust. Ta teab meie olusid ja muresid paremini kui meie. Kõik meie elu asjaolud sõelutakse läbi Tema suveräänse armastuse sõela. Ja me kuulutame usus koos Taavetiga: „ Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest Tema on mu paremal pool.”(Laul 16: 8).

Allikas: https://ieshua.org/bednyj-ya-neschastnyj-greh-zhalosti-k-sebe-i-kak-ot-nego-izbavitsya.htm