Rabi Isaac Lichtenstein

1909. aastal surnud ungari pearabi Isaac Lichtenstein jättis endast maha kirjutisi, milles ta selgitab, kuidas pärast 40 – t aastast töötamist rabina Ungaris sattus ta lugema koopiat Uuest Testamendist ning oli rabatud sellest: ” kui suursugune, vägev ja auline oli see raamat, mis oli enne mu silmade eest suletud. Kõik tundus mulle nii uus, ent samas tundus nagu oleksin kohtunud vana sõbraga. Olin arvanud, et Uus Testament on ebapuhas, uhkuse, isekuse, viha ja kohutavaima vägivalla allikas, aga kui ma avasin selle, siis tundsin, kuidas see mind omapäraselt ja imeliselt vallutas. Ootamatu auvalgus läbistas mu hinge. Ma otsisin okkaid ja leidsin roosid, ma leidsin pabulate asemel pärleid, viha asemel armastuse, kättemaksu asemel andestuse; sidumise asemel vabaduse.”

Oma arstist pojale kirjutas ta:  “Igast Uue Testamendi reast, sõnast ammutab juudi vaim valgust, elu, väge, kannatlikkust,  lootust, armastust, heatahtlikkust, piiritut ja hävimatut usku Jumalasse.”

Oli neid, kes vihkasid teda selle eest, et kauaaegne rabi muutus renegaadiks ning ründasid Lichtensteini. Tema vastus neile oli: “40 aastat olen ma olnud austatud rabi ja nüüd, mu vanas eas kohtlevad mu sõbrad mind kui kurjast vaimust vaevatut ja mu vaenlased kui heidikut. Minust on saanud pilkajate sihtmärk ning nad näitavad mulle näpuga. Aga niikaua kuni ma elan, seisan ma oma kindlusel, kasvõi ihuüksi. Mina kuulan Jumala sõnu.”