“See on lõpp, kuid minu jaoks on see elu algus.” Saksa teoloog ja natsismi vaenlane Dietrich Bonhoeffer mõrvati 75 aastat tagasi

9. aprillil 1945.a. Flossenburgis hukati luteri kiriku pastor ja teoloog Dietrich Bonhoeffer ja seda vaid mõned päeva enne kui sõjavangid sellest vanglast, kus teda kinni hoiti, vabastati. Vapra 39-aastase natsismivaenlase viimased üleskirjutatud sõnad olid: “See on lõpp, aga minu jaoks on see elu algus.”

Dietrich Bonhoeffer sündis 4. veebruaril 1906 neuropatoloogi Karl Bonhoefferi protestantlikku perre. Ta õppis Tübingeni ja Berliini ülikoolides teoloogiat, oli liberaalteoloogide Adolf von Harnacki ja Reingold Seebergi õpilane; teoloog Karl Barth avaldas tema seisukohtadele märkimisväärset mõju.


1928–1929. oli ta pastori abi saksa evangeelses kogukonnas Barcelonas;

1930–1931. oli ta praktikal New Yorgis Ameerika Teoloogilises Seminaris. Seejärel sai temast pastor Berliini Zionskirche’s ja süstemaatilise teoloogia õppejõud Berliini ülikoolis.

Kaks päeva pärast seda kui Adolf Hitlerist sai Saksamaa kantsler, rääkis Dietrich Bonhoeffer raadios, mõistes natside poliitika hukka. Bonhoefferi esinemine katkestati kiiruga, enne kui ta jõudis lõpetada. Dietrich protesteeris natside rassipoliitika vastu ja osales koos pastor Martin Niemölleriga “Bekennende Kirche” loomises, mis oli vastu riigi püüdlustele luteri kirikut riigile allutada, luues natsimeelse “Saksa rahva evangeelse kiriku”.


Alates 1933. aasta lõpust elas Bonhoeffer Londonis, 1935. aastal naasis ta Saksamaale, et korraldada Bekennende Kirches kirikuseminar. 2 aasta pärast viisid Bonhoefferi pidevad protestid natsipoliitika vastu selleni, et Saksamaa valitsus sulges seminari ja Dietrichilt võeti ära loengupidamise- ja avaldamisvabadus.

1939. aastal külastas Bonhoeffer New Yorki, kuhu tal paluti jääda ja vaikselt tegeleda õppetööga, kuid vaatamata II maailmasõja puhkemisele lükkas ta selle pakkumise tagasi: „Ma pean koos Saksamaa kristlastega läbi elama selle raske perioodi meie rahvuslikus ajaloos. Mul pole õigust osaleda kristliku elu taaselustamises pärast sõda, kui ma ei jaga selle aja katsumusi oma rahvaga. “

1941. aastal sai Bonhoeffer natsivastase Vastupanuliikumise liige, Abwehris töötades aitas ta mitmel juudil Saksamaalt põgeneda. Samal ajal jätkas ta teoloogilise uurimistööga ja töötas raamatu “Eetika” kallal, milles ta väitis, et kristlasel on õigus osaleda poliitilises vastupanus diktatuurile.

1943. aasta aprillis arreteeris Gestaapo Dietrichi. Teda süüdistati relvajõudude õõnestamises ja 1945. aasta veebruaris saadeti ta Buchenwaldi koonduslaagrisse, sama aasta aprillis viidi pastor üle Flossenbürgi koonduslaagrisse. Vanglas olles tegutses ta erinevatesse konfessioonidesse kuuluvate vangide nõuniku ja pastorina.


Vanglates ja koonduslaagrites hoidis Bonhoeffer Vaimu ligiolu ja säilitas julguse, mõtiskledes mitte ainult teoloogiliste küsimuste üle, vaid kirjutades ka luuletusi. 8. aprillil sai ta pidada oma elu viimase jumalateenistuse. 9. aprillil 1945 hukati Dietrich Bonhoeffer, poomise läbi Flossenbürgi koonduslaagris (Baieris). 39-aastase teoloogi viimased kirjutatud sõnad olid: “See on lõpp, aga minu jaoks on see elu algus.”

Flossenbürgi koonduslaagri arst meenutas: „Kasarmuhoone pooleldi avatud ukse kaudu nägin, kuidas pastor Bonhoeffer põlvitas salajases palves Issanda oma Jumala ette. Selle väga toreda olemusega inimese isetu ja südamlik palve šokeeris mind väga. Ja olles hukkamise kohas ütles ta lühikese palve ning ronis vapralt trepist üles võllapuu alla… Kogu mu peaaegu 50 aastat kestnud meditsiinipraktika jooksul ei ole ma näinud inimest, kes surres on sedavõrd Jumalale pühendunud.”

Pärast II maailmasõja lõppu avaldati Bonhoefferi kogutud teosed kuues köites. Tema teoloogilised vaated mõjutasid suuresti 20. sajandi kristliku teoloogia arengut. Ta uskus, et tõeline kristlus nõuab lõhe ületamist jumaliku, transtsendentse ja maise ning inimliku vahel. Kristuse kui jumala-inimese kuju kehastab tema arvates nende kahe maailma ühtsust. Ta kritiseeris liberaalset teoloogiat, mis “andis maailmale õiguse näidata Kristusele kohta nende seas…”

Peapiiskop Aleksander Men kirjutas Bonhoefferi kohta: „Kui Bonhoeffer oli vanglas, … kirjutas ta oma perele kirju ja need moodustasid terve raamatu, mis jättis tohutu mulje läänemaailmale ja eriti teoloogidele. Ta ütles: “Esmakordselt sattusin inimeste seltskonda, kes on minu usust täiesti kaugel” – seal olid kommunistid, ja teised inimesed, kes olid talle võõrad.

Ja ta kirjutas: “Ma otsisin uut keelt, uusi sõnu, et rääkida neile kõige tähtsamast – evangeeliumist, igavikust. Mõistsin siis, et meie vana kiriku keel sobib ainult meile, kitsaks kasutamiseks, kuid maailmale on see ebapiisav, maailm sisenes teise kultuuritsooni. “

Bonhoeffer uskus, et maailm on saanud täisealiseks ja seetõttu saab ta ilma pühadeta hakkama. Ma arvan, et ta eksis. Kuna selliselt ei saa nimetada meie maailma, mis läheb poliitiliste müütidega hulluks, kirjutas ta seda ju ohjeldamatu hitlerismi ajal, vahetult pärast stalinismi -, meie maailmas pole midagi küpset. Kuid ikkagi oli Bonhoefferil õigus – maailma kultuuriline taust on muutunud, tuleb otsida teine keel ​​… “

Tänapäeval on Dietrich Bonhoeffer 20. sajandi luterliku märtrisurma sümboliks. Tema kuju, on üks kümnest kristliku märtri kujudest, mis on paigutatud Westminster Abbey läänefassaadile Londonis.


Allikas: https://www.inlight.news/2019/04/Bonhoeffer.html