Sellepärast et armastan

Lugesin hiljuti jutustust naisest, kes elas palju aastaid koos karmi ja ebaviisaka abikaasaga. Igal päeval sai ta nimekirja asjadest, mis peavad õhtuks tehtud olema enne kui mees koju jõuab. «Koristada hoovis. Kütta ahju. Pesta aknad…»

Kui naine ülesannetega hakkama ei saanud, sai mees maruvihaseks. Aga isegi kui naine täitis kõik nimekirjas olevad punktid ei olnud mees kunagi rahul; ta leidis naise töös kõikvõimalikke vigu. Kui see mees suri, abiellus naine teist korda  — inimesega, kes suhtus temasse südamliku õrnusega ja jumaldas teda. Ükskord korrastades kappi, kus olid vanad märkmed, sattusid talle kätte esimese abikaasa koostatud nimekiri. Ta vaatas seda hoolega ning järsku langesid rõõmupisarad nimekirjale.

— Ma endiselt teen seda kõike aga keegi ei käsi mind. Ma teen seda, sest ma armastan teda.

Selles peitub uue Kuningriigi kordumatu ime. Tema alamad ei tee tööd sellepärast, et taevasse saada; nad töötavad sellepärast, et saavad taevasse. Hirmu ja  enesele lootmise asemel on rõõm ja tänu.

Katkend raamatust «Taevased ovatsioonid»