Shoa (holokausti) kauge kaja Skandinaavias

09/06/2020 Shalom Goldman

Põhja-Euroopa riikides – ühise nimetusega Skandinaavias – hakati taas aktiivselt uurima, kuidas need riigid teise maailmasõja ajal juute kohtlesid, ja paljud hakkasid selle teema vastu huvi tundma. Nende riikide jaoks on see palju põletavam teema kui mujal Euroopas. Hiljutistest vestlustest kolleegide-teadlastega Oslos ja Stockholmis sain teada, et Taanis, Rootsis ja Norras on viimastel aastatel peamiselt diskuteeritud raamatute üle, milles antakse ülevaade sellest, kuidas kõik need riigid reageerisid natside valitsusele, tagakiusamisele ja juutide tapmistele.

Et mõista, miks need teemad taas Skandinaavia lugejate tähelepanu on köitnud, tuleks mõelda praegusele pagulaskriisile Euroopas. Praegune pagulaspoliitika sunnib Skandinaavia riike läbi vaatama sõjaaegsed teod, just selles valguses, kuidas kõik need riigid reageerisid varem immigrantide ja põgenike kohalolekule, see tähendab sündmusele, mis hiljem suuresti kujunes välja selle riigi rahvuslik mütoloogia. Aastatel 2015-2017 võtsid need kolm riiki vastu palju pagulasi. Rootsi käitus kõige liberaalsemalt: see riik võttis vastu ligi 160 tuhat inimest. Norra ja Taani on võtnud palju vähem: vastavalt 30 tuhat ja 20 tuhat. Riigid reageerivad põgenikekriisile erinevalt, kuid selle tulemusel on kõigis kolmes poliitika nihkunud parempoolseks ja rännet on piiratud. Need hõõrdumised, koos poliitiliste lahingutega – millel pole lõppu näha – ajendasid Skandinaavia haritlasi, nii liberaalseid kui ka konservatiivseid, vaatama tagasi teise maailmasõja aegadesse ja uurima, mis positsiooni nad sel ajal sisse võtsid ning kuidas käitusid.

1940. aastal sakslased vallutasid ja okupeerisid Norra ning võimule tuli Vidkun Quislingi juhitud kollaboratsionistide (okupantide)  valitsus. 1942. aastast alates olid juudid küüditamisele määratud ja sõja lõpuks oli peaaegu pool riigi juudi elanikkonnast tapetud.

Ja Taanis? Taanlased alistusid 1940. aastal sakslastele ja kuni 1943. aasta sügiseni, mil Saksa armee ja SS võimu haarasid, suutsid nad säilitada teatud autonoomia. Nii kaitsesid Taani rahvas ja valitsus juute kuni 1943. aasta sügiseni. Ajaloolane David Lampe märkis: “Kuna Taanis polnud rassistlikke eelarvamusi, uskusid juudid, et neil on seal turvaline, ja kuni saatusliku 1943. aasta sügiseni ei üritanud peaaegu keegi Rootsi põgeneda.” On tähelepanuväärne, et Taani juute kaitsti ka pärast SS-laste võimu haaramist 1943. aastal – peaaegu kõik nad pääsesid Rootsi.

Rootsi valitsus kuulutas välja neutraalsuse ja järgis seda. Rootsis oli juutidel turvaline ja nad üritasid oma juudi vendi päästa.

Ajaloolane Lucy Davidowitz märkis oma 1975. aasta murrangulises uurimuses „Sõda juutide vastu: 1933–1945“, et Saksamaa võimu all olevates riikides, kus juudid langesid otse SS-i võimu alla (Austria, Poola, Venemaa, Baltimaad), oli nende saatus otsustatud. Kuid „teistes Euroopa riikides, nimelt riikides, kes olid – Saksamaa liitlased, nn neutraalsed ja nendes, kus isegi sakslaste sissetungi ja okupatsiooni ajal säilitati teatav autonoomia, sõltus juutide saatus sellest, kui palju austasid kõik riigid oma kodanike võrdseid õigusi seaduse ees ja kuidas see riik oli juute oma ajaloo vältel kohelnud. ” Davidovitzi tähelepanek on vahetult märgatav Skandinaavias, kus igas riigis sai otsustavaks “kodanike võrdsete õiguste austamine”. Vaatame, kuidas see austus töötas (või ei töötanud) kõigis kolmes riigis.

Norras elas natside valitsemise kahel esimesel aastal umbes 1700 juuti ja neid eriti ei rõhutud. Kuid vahetult pärast Wannsee konverentsi jaanuaris 1942, kui nad sõnastasid ja kavandasid „juudiküsimuse lõplikku lahendamist“, algas aktion. 1942. aasta novembris ründas kohalik politsei 540 Norra juuti ja arreteeris nad; nad pandi Szczecini sadamasse suunduvale Poola kaubalaevale “Donau”. Kuivlastilaevale viidi neid mööda raudteed. Szczecinist saadeti nad Auschwitzi. Ligikaudu 800 Norra juuti, peaaegu pool riigi juudi elanikkonnast, küüditati ja tapeti.

Aga kuidas oli lood Norra vastupanuliikumisega? Kogenud ajakirjanik Marte Michelet, kes uuris Norra rolli Shoas oma hiljuti ilmunud raamatus “Millest oli teadlik vastupanuliikumine?” väidab, et vastupidiselt rahvuslikule mütoloogiale ja tavapärasele tarkusele ei hoolinud mõned vastupanuliikumise juhid ja lihtliikmed oma juudi kaaskodanike saatusest. 2018. aastal nimetas üks Norra tähtsamaid ajalehti Dagbladet raamatu “Millest oli teadlik vastupanuliikumine?” “Selle aasta kõige olulisemaks raamatuks.”

Michelet sõnul teatati vastupanuliikumise liidritele eelseisvatest haarangutest ja nad said Saksamaa allikatest – kolm kuud enne 1942. aasta novembri aktsiooni – teada, et juudid deporteeritakse. Michelet tunnistab, et vastupanuliikumine vedas salaja paljud juudid turvalisse Rootsi, kuid endiselt püsib küsimus: kuidas on lood nendega, kes jäeti Norrasse või kes anti välja SS-lastele? Miks ei üritanud vastupanuliikumine neid päästa? On tõendeid selle kohta, et leidus selliseid vastupanuliikumise liikmeid, kes uskusid, et juute ei tohiks välismaale viia, kuid oli ka selliseid vastupanuliikumise liidreid, kes uskusid, et kõik ressursid tuleks suunata võitlusse Norrat okupeerivate Saksa vägede vastu.

Tänapäeva Norras ülistatakse vastupanuliikumist muuseumides, romaanides, filmides ja ajalooraamatutes. Ja igasugused kahtlused vastupanuliikumises osalenute kangelaslikkusesse pole sugugi teretulnud. Michelet raamat vaidlustas üldise arvamuse ja tekitas suurt poleemikat.

Uppsala ülikooli (Rootsi) ajalooprofessori Paul Levini sõnul käitus Norra samamoodi nagu Vichy režiim natside poolt okupeeritud Prantsusmaal.

“Nad jõustasid oma juudivastaseid seadusi, kasutasid oma tööjõudu, konfiskeerisid vara ja diskrimineerisid juute juba enne, kui sakslased seda nõudsid,” ütles Levin intervjuus Reutersile. “Norra,” ütles ta, “polnud kohustatud tegutsema nii, nagu ta tegutses: teda ei sunnitud seda tegema.”

Alles mõne aasta eest nõustus Norra tunnistama, et osales 800 juudi küüditamises. 2012. aastal, kui Euroopas tähistati holokausti mälestuspäeva, vabandas Norra peaminister Norra riigi Shoas osalemise pärast ja tunnistas: “Norralased arreteerisid, norrakad sõitsid veoautode roolis ja nii see oli Norras.” 2015. aastal vabandas Norra riigiraudtee küüditamistel osalemise pärast.

Rootsi – ainsa Skandinaavia riigina kuulutas välja neutraliteedi ja suutis seda mingil määral säilitada kuni sõja lõpuni. Alates 1933. aastast kutsus suhteliselt suur Rootsi juutide kogukond (teiste Skandinaavia riikidega võrreldes suur) oma valitsust üles võtma vastu põgenikke, keda Saksamaal taga kiusati. Ja Rootsi juudid sõdisid selle eest – ameeriklaste rahastatud ühisorganisatsiooni abiga – väga tõhusalt. Pontus Rudbergi 2017. aastal ilmunud raamat „Rootsi juudid ja holokaust“ paljastab uut teavet tehtud pingutuste kohta. Rootsi juudi kogukondade organisatsioon, kuhu kuulus 8 000 liiget, teatas 1938. aastal: „Meid üle mõistetakse kohut nüüd ja tulevikus selle järgi, kuidas me vabas ja edukas riigis elades aitasime oma vendi kohutava katastroofi ajal. ” Sõja algusaastatel ei võtnud Rootsi palju pagulasi vastu. Kuid pärast 1942. aastat, kui Taani ja Norra juudid põgenesid kodumaalt, võtsid Rootsi võimud vastu peaaegu kõik ning Rootsi valitsus, juudi kogukond ja “JOINT” (Ameerika heategevusorganisatsioon) varustasid neid kõige vajalikuga. Mitte ainult Rootsi juudid, vaid kogu Rootsi ühiskond võttis Taani ja Norra juudid külalislahkelt vastu.

Rudberg uurib süüdistusi, mille mõned kriitikud esitasid Rootsi juutide vastu: väites, et nad ei püüdnud eriti aidata juudi põgenikel Rootsi siseneda, “kuna nad kartsid, et see õhutab nende riigis antisemitismi.” Varasemates uuringutes, mida Rudberg mainib, kippusid nad Rootsi juutide reaktsiooni natsiterrorile pidama „passiivseks ja liiga ettevaatlikuks”. Ta lükkab need väited edukalt ümber, toetudes hiljuti ilmnenud dokumentaalsetele tõenditele, ja teeb järelduse: “Kõik need aastad, 1933 kuni 1945, üritasid Rootsi juudid oma vendi igati aidata.”

Taanis kaitsesid juute Taani valitsus ja kodanikud, hiljem Rootsi valitsus ja need, kes neid varjasid. 3. oktoobril 1943, kui Gestapo üritas rünnata kõiki Taani juute – neid oli 7000 – ja küüditada neid meritsi Poolasse, kirjutas Kopenhaageni piiskop protestikirja ja käskis selle valjusti kõigis riigi kirikutes ette lugeda. Ja see kõlas nii:

“Kus iganes ka juute nende usutunnistuse või rassi tõttu taga ei kiusataks, on kristlikul kirikul kohustus protestida sellise tagakiusamise vastu, kuna see on Taani rahvale omase õiglustundega vastuolus ja seda õiglustunnet pole suudetud juba sajandeid meie taani kultuurist eraldada. <…> Ehkki meie usulised vaated erinevad, võitleme selle nimel, et meie juudi vennad ja õed suudaksid säilitada sama vabaduse, mida me ise hindame rohkem kui elu. “

Piiskop lõpetas oma kirja palvega, millest on saanud teenitult legend: “Aga kui nii, siis on meie kohus, olenemata sellest, mis juhtub, kindlakäeliselt järgida korraldust: kõigepealt peame kuuletuma Jumalale ja alles siis inimesele.”

Dokumentaalfilm “Päästeoperatsioon Skandinaavias” (mille on produtseerinud Ameerika holokausti muuseum) sisaldab nii päästetute kui ka päästjate intervjuusid ning sõja ajal Oslos, Kopenhaagenis ja Stockholmis filmitud haruldast filmimaterjali. Selles filmis ühendab kõiki päästjaid üks asi: nad tunnevad, et juute on vaja aidata ja et neil pole muud valikut – neid juhtis „lihtne aumehelikkus“.

Kuid mitte kõik Taani juudid ei pääsenud küüditamisest. Enam kui 400 inimest sattus 3. oktoobril haarangusse ja nad saadeti Terezinisse. Kuid kuna Taani valitsus lakkamata nõudis sakslastelt nende juutide kaitsmist, pääsesid nad teiste Terezini vangide saatusest – kes saadeti enamasti edasi Auschwitzi. Aastatel 1943–1945 jälgis Taani sotsiaalhoolekandeministeerium Terezinis vangistatud Taani juutide saatust ja julgustas inimesi saatma vangidele toitu ja rõivaid. Nii hoolitses Taani väljaspool oma territooriumi oma juudi kodanike eest. Ja sõna “kodanikud” on siin võti: taanlased lükkasid tagasi sakslaste diktaadi, mis nõudis Taanilt, et nad kuulutaksid juudid Taanis võõraks elemendiks.

Värske ülevaate sellest ainulaadsest päästeoperatsioonist võib leida Taani ajakirjaniku Bo Lidegori raamatust “Kaasmaalased: tundmatu lugu sellest, kuidas Taani juudid natside eest põgenesid, nende kaasmaalaste-taanlaste julgusest ja SS-i ebatavalisest rollist”. Lidegor väidab, et taanlased lähtusid oma huvidest vähemalt sama palju kui Taani juutide kodanike huvidest. Selleks, et nende riik säilitaks, Saksamaa võimu all olles, oma hea nime ja autonoomia, keeldusid Taani ametivõimud tunnistamast Taanit ebademokraatlikuks riigiks, kus valitsus võiks keelduda kaitsmast teatud kodanike rühma – nad ei teinud sellist järeleandmist. Ühel või teisel määral pääsesid taanlased tänu natside rassiteooriale, mille kohaselt peeti taanlasi “põhjamaalasteks” ja seega “kõrgemaks rassiks”. Taanile määrati „eeskujuliku protektoraadi” staatus – Hitleri soovil. Ühel või teisel viisil tegid taanlased koostööd sakslastega ja sakslased austasid seda. Kuid juutide tagakiusamine oli taanlastele vastuvõetamatu: nad keeldusid sellest joonest üleastumast.

Lapsena kuulsin Taani juutide päästmisest, mulle räägiti lugu “Taani kuningas ja juutide täht” – apokrüüfi sellest, kuidas Taani kuningas sõitis protestiks sakslaste vastu igal hommikul Kopenhaagenist läbi, kinnitades riietele kollase tähe. Sellegipoolest põhineb müüt ajaloolisel faktil. Kuningas kaitses ja sümboliseeris riigi pühendumust demokraatiale ja otsustavust oma juudi kodanike kaitsmisel.

Lugu sellest, kuidas taanlased päästsid juute, räägiti palju. Lidegori raamat heidab valgust sellele, kuidas Saksa valitsus käitus selles riigis absoluutselt ebatüüpiliselt. Mitte ainult Saksa armee, vaid ka SS suhtus käskudesse ükskõikselt ega viinud neid kaugeltki innukalt täide. Okupeeritud Taanis tekkis Wehrmachti ja SS-i vahel hõõrumine ja see võib-olla seletab asjaolu, et Saksa armee juhtkond ei olnud innukas järgima Berliini korraldust juudid küüditada. Kuid Lidegori leitud dokumendid tõestavad: Taanis olevad SS-väed olid ise üsna apaatsed ja passiivsed, mis aga ei ole niivõrd verejanulisele organisatsioonile omane. Mõeldes, mis seda võis põhjustada, oletab Lidegor: “Isegi Hitleri kõige usaldusväärsemad inimesed, “juutide küsimuse lõpliku lahenduse” verise loogika veenvad järgijad, olid heidutatud nähes, kuidas okupeeritud riik selle loogika tagasi lükkas.”

Pöördugem tagasi ajaloolase Lucy Davidowitzi järelduse juurde: juutide saatus kõigis Euroopa riikides, mis polnud otseselt SS-i alluvuses, “sõltus sellest, kui palju austas iga riik kodanike võrdseid õigusi seaduse ees ja kuidas ta oli kohelnud juudi elanikkonda ajaloo jooksul”. Kuna Taani austas isegi Saksamaa võimu all kodanike võrdseid õigusi, suutis ta oma juudid päästa. Nagu päästetud Taani juut Herbert Pundik ütles 1994. aastal antud intervjuus: „Meid päästeti tänu fantastilisele taanlaste aumehelikkusele. Iga inimene on oluline – just seda see meile õpetab. Sina suudad kedagi päästa. ” Maailmas, kus toimub teise maailmasõja kriisist alates suurim põgenike sissevool, on need sõnad julgustavad.

Allikas: https://lechaim.ru/events/dolgoe-eho-shoa-v-skandinavii/