|
Tamara ja Georgii tunnistus Gruusiast |
||
|
Meie kõigi eludes on vahel aegu,
kus peame minema läbi kõrbe. Aga Jumal valmistab ette aja ja koha, kus
Ta kohtub inimesega. See kohtumine ei jää kunagi ilma tulemusteta.
Jeesus puudutab inimsüdame varjatuid paiku ning sünnib ime – lunastus,
taastamine ja tervenemine. Kõik see toimus 8. novembril 2009 Ljublinis. Tamara Mosjashvili , 34
Olen pärit Rustavi linnast, Gruusiast. 1992. aastal sai
minust kristlane. Olen pühapäevakooliõpetaja ja aitan läbi viia
rahvusvahelisi kristlikke laagreid. Ma armastan Issandat ja teenin Teda
kogu südamest. 1997. aasta talvel toimus
Tbilisis, Gruusia pealinnas, pühapäevakooli õpetajatele mõeldud
seminar. Loengud toimusid külmas saalis. Kui koju tagasi jõudsin olid mu
jalad jääkülmad. Järgmistel seminari päevadel oli mul raske käia ja
ma läksin arsti juurde. Arst määras diagnoosi
– närvipõletik. Kõik järgnenud aastad olid kohutavad. Pidevad valud
piinasid mind. Piisas vaid kergest külmetusest, et kaotada liikumisvõime.
Kandsin endaga alati kaasas valuvaigistavaid tablette. Ma ei saanud öösiti
magada ning raske oli voodis teist külge keerata.
Kui käies tundsin ühes jalas valu, siis andsin teisele jalale
suurema koormuse. Mu parem jalg muutus seetõttu lühemaks ning endalegi märkamatult
olin hakanud lonkama. Kõik see tõi esile selgroo skolioosi, väljakannatamatud
seljavalud ning probleemid südamega. Georgii
Sharabidze, Tamara mees. Kohtusime Tamaraga kristlikus laagris 2000. aastal. Ta oli väga
ilus. Me armusime teineteisesse ja aasta pärast abiellusime. Olime väga
õnnelikud. Aga Tamara haigus valmistas meile pidevalt kurbust. Mu kallis naine oli kogu aeg haige, tal oli raske liikuda ja
ta ei suutnud vabalt kummardada. Oli juhuseid, kus ta nuttis ja kisendas
valu pärast. Hommikuti ärkas ta väsinuna ja ei suutnud voodist tõusta.
Sel viisil möödusid aastad. Tamara
Minu mehel on unistus – minna õppima Rootsi Uppsala
piiblikooli. Palju aastaid tagasi Issand rääkis talle, et on kutsunud
teda Enda teenistusse. Hiljuti asusime elama Poola ja elame siin
immigrantidena. Georgii
Issand juhtis meid. Me tundsime Tema tugevat kaitset. Sõitsime
Ljublini linna ja varsti leidsime end kogudusest “Oaas” ning sattusime
kolmepäevasele konverentsile, kus jutlustas pastor Paul Armand
Eestist. Need päevad olid imelised ja kordumatud. Saalis oli
selgelt tunda Püha Vaimu ligidalolu. Värisevate südametega ja
pisarsilmil kuulasime pastor Paul Armandi sõnu ning neelasime neid ahnelt
. Tamara
Koosoleku lõpus hakkas Paul Armand haigete pärast palvetama.
Ma seisin samuti palvejärjekorras. Pastor Paul pani oma käed minu peale ja hakkas palvetama,
kui äkki ta peatus ja ütles mulle, et kogu mu selgroog on moondunud. Ta pani mind toolile istuma, et mu jalgu mõõta. Parem jalg
oli vasakust lühem. Ma ei uskunud oma silmi. Paul hoidis mu jalgu oma käes
ja palvetas. See oli uskumatu, aga lühem jalg hakkas kõigi silme all
kasvama. Georgii
Ma nägin seda oma silmadega. Tamara istus toolil ja tema ümber
olid kogunenud inimesed. Paul hoidis Tamara jalgu oma käes ja palvetas.
Ma ei uskunud oma silmi, aga lühem jalg hakkas kasvama. Issand Jeesus
puudutas minu naist ja tervendas ta. Suures hämmastuses ja juubeldades ma
kordasin pidevalt ühte ja sedasama: «See on ime! See on ime!» Ma nutsin. Tamara
Tundsin, et minuga toimub midagi ebatavalist. Jeesus puudutas
mind. Ma nägin enda ümber rõõmsaid nägusid. Ma vaatasin oma mehele
otsa, kes läbi pisarate hõiskas: «See on ime! See on ime!» Tundsin oma ihus ebatavalist kergust ja kui ma tõusin, siis
sain juba vabalt liikuda ja kummardada. Valu kadus, valu ahelad murti. Ma
olin õnnelik! Ma tänan ja kiidan oma armsaimat Issandat Jeesust Kristust!
Samuti tänan väga jumalameest Paul Armandi ja tema võrratut naist Ellat,
pastor Pauli meeskonda ja "Oaasi" koguduse pastorit Marek
Wolkiewiczit ja kõiki teisi, kes nägid ja jagasid minu rõõmu. Issand õnnistagu ja tugevdagu
teid, mu sõbrad! |
