Tervenemise koht

Tavaliselt ma oma raamatutest selles blogis ei räägi, kuid mõtlesin ümber. Minu viimane raamat on “Tervenemise koht”. Sel päeval kui ta trükki läks, sain ma teada, et mul on vähk – vaevaliselt tegin parandused epiloogi juures ning järgmisel päeval olin operatsioonilaual. Ma olen seda viimasel ajal sirvinud, et leida, kas ma muudaksin midagi selles. Aga olen olnud meeldivalt üllatunud. Kuigi ma kirjutasin kroonilisest valust, olen leidnud seal vägevaid “ahaa” hetki, mis on õnnistanud mind kogu selle vähihaiguse jooksul.

Ma avastasin, et “Tervenemise kohal” on omaette teenistus. Ma tahtsin lugedes järgnevat kirja Theresalt silmili langeda : “Viimastel kuudel olen jälginud su blogi. Olen 25 aastat kannatanud artriidi käes ja nüüd on mul pidevad migreenihood, mille käes vaevlen mitu päeva kuus voodis lebades ning suutmata midagi teha. Lugedes “Tervenemise kohta” olen mitmetel põhjustel nutnud palju. Sa suunad mind Jumala juurde. Sa mõistad, kui ma öösiti pööran küljelt küljele, tõusen püsti ja jalutan ning mu kehatemperatuur kõigub. Siis tuleb mulle meelde palvetada sinu pärast, kes oma valus ei saa selliseid asju teha. Mu süda valutab kui meenub, et olen 17 lapsele vanaema, abikaasa, ema ja teiste teenija, aga Jumalal on minuga teised puhastusmeetodid, mis viivad mu tund tunni järel risti jalamile. Tänan sind Joni, et oled mulle taas värkset lootust andnud. Ma ootan päeva, mil näen sind ja Keni tantsimas. Mu abikaasa Andy ja mina oleme väga rõõmsad teiega ühinedes.”

Õpetussõnad 25:11 ütleb, et “õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail.” Theresa sõnad olid mulle just sellised.  Vahel on kõige suuremaks julgustuseks kui keegi lihtsalt ütleb : “Ma samastan end sellega…ja nii nagu sina, olen minagi iga tund risti jalamil.”

Veel üks asi. Tänan teid, kes te olete  mu blogisse oma luuletusi postitanud – neid on värskendav lugeda ja nad leevendavad hinge!