Väärtustades detaile

Autor: Sara Debbie Gutfreund

Armastus tähendab pöörata tähelepanu detailidele.

Me istusime videvikus linnatulede taustal jõeäärses restoranis. Ma sain aru, et mu sugulane on minu peale vihane aga ma ei olnud kindel selles, kuidas olukorda parandada. See oli inimene keda ma armastasin ja austasin aga ta oli mind asetanud raskesse olukorda. Ma olin talle öelnud, et ma ei söö midagi mitte-kosher restoranides aga ta nõudis, et tuleksin sellesse restorani. Me olime üles kasvanud süües kala ja piimatooteid kõigis restoranides kuigi meil oli kosher kodu. Aga mina, vaikselt neelates jääkülma vett oma klaasist, olin teadlikum ja tundsin, et olen lõksus.

“Miks sa pead olema nii äärmuslik? Miks sa ei võiks vähemalt salatit tellida? See on piisavalt kosher.”

Ma vingerdasin oma tooli peal. Ma ei suutnud minna tagasi sinna, kus ma olin varem olnud kuigi minus oli väike osake, mis oleks just nimelt seda teha tahtnud. Ma ei tahtnud talle haiget teha aga ma ei suutnud enam süüa seda tüüpi toitu. Ma raputasin pead ja tundsin häbistavat kuumust oma palgedel. Mu sugulane tellis endale toidu ja jätkuvalt püüdis mind veenda, et oleksin “jälle normaalne.”

“Miks sa küll nendesse detailidesse nii kinni kiilud? Sa võid olla juut ilma nii kaugele minemata. Kui mitte kosher võib üks kala olla?”

Ma tundsin juba kerget ärrituvust. Miks on okei olla mures detailide pärast siis kui elutuba kaunistad aga mitte oma väärtushinnangute suhtes? Miks on okei fokusseeruda oma riietuse detailidele aga mitte sellele kas see, mida sa kannad on tagasihoidlik ja peen?

Pärast seda kui oled juba teatud sillad ületanud ei saa sa kunagi enam tulla tagasi sinna, kus sa olid enne. Ma olin otsinud ja leidnud sügavama suhte Jumalaga ja ma ei saanud tagasi minna eelmisele tasemele ükskõik kui ebamugav see hetk parajasti ka polnud.

Detailides.

Hiljemalt samal aastal oli mul imeline jaapanlasest labori partner ja sõber. Ta oli lahke ja mõistev inimene, kes austas minu religioosseid uskumusi. Ta sõi koos minuga kosheri toite Hillel Majas ja heameelega tõstis meie tennisemängu ajad laupäevadelt pühapäevadele. Ta isegi korra uuris krõpsupakki ja ütles: “See on kosher, aga ma ei ole kindel, kas see on piisavalt kosher.”

Kui ma ütlesin talle, et paljud inimesed on mulle minu uute harjumuste tõttu närvidele käinud, tundus ta olevat üllatunud. “Kõik suured saavutused elus nõuavad ääretut tähelepanu detailidele. Mõtle meie orgaanilise keemia eksamile täna hommikul. Või mõtle kuulsatele karate meistritele. Nad ei löö puhtjuhuslikult. Nende liigutused on täpsed ja fokusseeritud. Ma imetlen sinu pühendumist oma religiooni detailidesse.”

See julgustas mind kui ma jätkasin navigeerimist keerukas dünaamikas hoides oma sõpru ja liikudes edasi vaimselt. Pärast seda kui abiellusin ja sain lapsed hakkasin mõistma, et kõik meie suhted nõuavad tähelepanu detailidele selleks, et näha kogu pilti. Ma võin armastada oma lapsi aga kui ma ei tea nende sõprade või õpetajate nimesid, siis mida see ütleb selle kohta kui palju nende elud mulle korda lähevad? Ja ma võin armastada oma abikaasat aga kui ma ei tea mis toit talle ei meeldi ja mis sõnu kasutada tema julgustamiseks, siis võib mu abielul olla uhked eesmärgid aga puuduvad tööriistad nende saavutamiseks.

On tähtis, et ma mäletaks kes minu lastest armastab toorjuustu ja kes neist armastab moosi. Ma pean teadma, et sõnad, mis aitavad seda tütart, jätavad teise lapse täiesti külmaks. Ja müriaad sabati ning kosher toidu seadusi on selgitanud ja suurendanud “suurt pilti” viisil, mida ma ei oleks märganud kui oleks pidanud neid detaile arhailiseks või ebavajalikuks.

Muidugi on ka suur pilt oluline aga sellesse peab pidevalt integreerima väärtuslikke detaile, mis annavad meie eludele tähenduse ja suuna.

Ma tegelikult ei saa aru miks üks laps armastab shokolaadi ja teisele meeldib vanilje. Samuti ei saa ma aru miks Jumal lubab ühtesid toite ja keelab teisi. Aga lugupidamisest süsteemi väärikuse vastu ma järgin seda. Ja see austus süvendab minu suhet kas siis minu abikaasa, laste või Jumalaga. Ja aja jooksul me sageli hakkame mõistma varjatud motiive nende eelistuste taga ja see süvendab meie suhteid veel enam.

Möödunud aastal istusin sama sugulasega säravas kosher restoranis Jeruusalemmas ja vaatasin kuuvalguses säravat vanalinna. Me olime peaaegu tellimas kui ta äkitselt tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa öeldes: “Võibolla sul on õigus.”

“Võibolla mul on milles õigus?”

“Kõiges selles. Iisrael. Judaism. Perekonna ehitamine. Lastega kodus olemine.”

Pidin peaaegu endale vee kurku tõmbama. Seda öelda, ei olnud üldse tema moodi! Ta alati rääkis mulle, et tuleksin tagasi New Yorki ja leiaksin endale reaalse töö.

“Miks sa seda nüüd ütled?” ma küsisin.

“No, mida vanemaks ma saan seda enam ma mõistan, et võibolla see pühendunud elu on tervislikum kui ma arvasin.”

Ma olin nii shokeeritud, et kaotasin kõnevõime. Siis ta sulges oma menüü ja peaaegu sosistas: “Ja võibolla on see tõsi. Võibolla on need arvutud väikesed teod need, mis on olulised. Võibolla on Jumal tõesti detailides.”

Allikas: http://www.aish.com/sp/pg/48955776.html?s=hp1&mobile=yes