Tallinna Kristlik Evangeelne Linnakogudus

Päevaliblikas

Istus päevaliblikas mitmeaastase pohlapõõsa peale ja hakkas kõva häälega imetlema kõike, mida ta nägi:

– Päike on nii hea ja ilus! Kaste – ükski kalliskivi ei ole sellega võrdne! Ja milline roheline heinamaa, milline sinine taevas! Ja õhk? Mul pole selle kirjeldamiseks isegi piisavalt sõnu! Saan öelda ainult üht: aitäh Jumalale – kõige eest!


– No mis sa kostad? Ma olen nii palju aastaid elanud ja pole midagi märganud! ” – mõtles pohl ja ütles valjusti:

– Pole midagi, homme harjud selle kõigega!

– “Homset päeva mul enam ei ole,” vastas liblikas kurvalt ja sulges igaveseks silmad.


Ja häbiga pidi pohl tunnistama endale, et polnud ligi sada aastat näinud ega, mis peamine, ei olnud hinnanud kõike seda, mida see liblikas ühe oma elupäevaga märkas.


Allikas: https://pritchi.ru/id_8867