Tallinna Kristlik Evangeelne Linnakogudus

Amanda McFarland – Alaska julge misjonär

Amanda McFarland ja tema sponsor rev dr Sheldon Jackson astusid esmakordselt Alaska pinnale Fort Wrangeli lähedal 10. augustil 1877, vaid kaks päeva enne Amanda 45. sünnipäeva. Kui ta poleks olnud küps kristlane, oleks ta tõenäoliselt sõitnud järgmise laevaga lõunasse ja läinud tagasi Portlandi. Ta avastas, et temast saab üksik valge naine kullapalavikus linnas, kus seadused ei kehti. Fort Wrangel oli hiljuti suletud ja ainus seaduse ja korra esindaja oli seal tolliametnik. Pealegi oli ainus saadaolev hoone tühi tantsusaal, mis oleks uuesti kasutusele võetud siis, kui demineerijad oktoobris Cassiar kaevanduste juurest Stikine’i jõe kaudu alla laskuksid. Enam kui aasta oli ta selles väikeses asulas jumalateenija.

Peagi sai Amanda teada, et ta peab võitlema orjanduse ja nõiduse kurjusega. Kolleeg S. Hall Young kirjutas, et Fort Wrangelis oli 1878. aastal nelikümmend indiaanlasest orja ja sel aastal tapeti umbes 100 nõidumises kahtlustatud inimest. Ta võitis kiiresti põliste alaskalaste usalduse ja indiaanlased pöördusid tema poole nõu saamiseks vaimsetes, juriidilistes ja meditsiinilistes küsimustes. Ühe korra juhtis ta indiaanlaste põhiseaduslikku konventi.

Amanda oli kartmatu nii et Sheldon Jackson organiseeris talle tantsusaali, andis usuõele kümme dollarit ja kiirustas tagasi idarannikule Alaska misjoni jaoks raha taotlema. Seda ei olnud eelarves ja ta pidi idee misjoni juhatusele maha müüma. Mõni oli kohkunud, et ta oli jätnud üksiku naise nii vaenulikku keskkonda.

Kohtuvaidluse tõttu ei saanud Amanda terve aasta dollaritki palka. Ta jäi Fort Wrangelisse, sest tema südame olid võitnud neljakümmed indiaanlasest usklikku, kes võtsid ta õpetaja ja vaimse juhina suure rõõmuga vastu. Neid oli usku toonud noor kanadalasest indiaanlane Philip McKay, kellel oli sõpradega valitsuse leping metsatöödeks Fort Wrangelis. Philipi indiaani nimi oli “Clah”. Tema tõlk oli pr. Sarah Dickinson, indiaanlanna, kes oli abiellunud valge mehega. Kui Fort suleti, jäi Philip, ehkki vaevalt kirjaoskaja ja tuberkuloosihaige, edasi väikest karja karjatama.

Amanda avas tantsusaalis kooli umbes kolmekümnele õpilasele, tõlgiks indiaanlanna. Õpilaste arv kasvas peagi 94-ni. Tema ainsad varud olid neli Piiblit, neli lauluraamatut, kolm aabitsat, kolmteist esimest lugejat (kiriku või ühiskonna poolt valitud ametnik, kes viib läbi talitusi ja koosolekuid ning loeb ette Mary Baker Eddy kirjutisi või Pühakirja) ja seinatahvel. Amanda kirjutas Sheldon Jacksonile 10. detsembril 1877:

Ma pole kunagi kooli nii armastanud. Täna mahtus mul 74 indiaanlast sinna väiksesse ruumi, kuid seal polnud segadust, vaid täiuslik kuulekus ja kord. Kuid teha on veel nii palju (Philip oli oma surivoodil ja ei suutnud enam jutlustada). Püüan teha kõik endast oleneva, kuid tunnen iga päev, et pean palju tegemata jätma.

Peagi pakuti Amandale Sitkas paremat töökohta koos kahekordse palga, maja ja talve puudega, kui ta õpetaks mõnda valget last. Õde keeldus, sest tema südames olid noored indiaani tüdrukud, keda müüdi prostituutideks. Ta kirjutas Sheldon Jacksonile:

Eelmisel nädalal käis hr X minu lemmikõpilase, särava väikese 13-aastase tüdruku vanemate juures ja ostis ta kahekümne teki eest endale. Otsustasin ta päästa, kuna ta võeti vägisi, tüdruk anus ja nuttis, et tüdruk ei peaks mehega kaasa minema. Mul õnnestus laps minema viia ja ema lubas teda kodus hoida. Aga ma kardan tema pärast. Iga päevaga tunnen üha enam, et tüdrukutel on vajadus kodu järele. Sel nädalal päästsin ühe oma 11-aastase tüdruku tänaval valge mehe käest, kes üritas teda oma majja tirida. Oh, kui kristlastest naised idas näeksid neid asju nii nagu mina, tunneksid nad kui oluline on teha seda tööd meie vaeste õdede seas.

Kui tema põnevaid kirju idapoolsetes kirikuringkondades avaldati, sai ta võimaluse anda tüdrukutele kodu nii nagu ta oli palunud.

Amanda tundis heameelt ka reverend Youngi saabumise üle, kes abiellus peagi Sitka õpetaja Fannie Kelloggiga. Fannie aitas Amandat 1880. aastal ehitatud uues kodukoolis. Amanda kuulsus oli levinud üle kogu Alaska kaguosa ja tema kooli soovis astuda palju rohkem õpilasi kui oli võimalik vastu võtta. 1883. aasta veebruaris toimus kohutav tulekahju, mis hävitas kooli. Inimohvreid ei olnud, kuid nelikümmend last olid sunnitud lumme jooksma.

Ümberehituse asemel saatis juhatus Amanda Sitkasse koos õpilastega kes soovisid talle järgneda. Sitkas sai temast tüdrukute ühiselamu, mida ta armastas, matroon. Tema mured ei olnud siiski lõppenud. Sheldon Jacksoni 1886. aastal siseministrile edastatud aruande kohaselt olid vastvalitud peaprokurör ja teised inimesed Sitkas selle vastu, et misjonikool saaks maad ning õhutasid indiaanlasi kooli vastu üles. Vanemad võtsid umbes pooled õpilased koolist ära ja pärast seda, kui üks tüdruk suri kopsupõletikku levisid kuuldused, et matroon on nõid. Sheldon Jackson pandi isegi lühikeseks ajaks vangi.

1886. aastal aastal paluti Amandal juhtida uut tööstuslikku internaatkooli Howkanis, Haida suurimas indiaanlaste asunduses. See asus saarel umbes viiskümmend miili Ketchikanist läänes. Howkan sai hiljem nime “Jackson” ja ühendati kahe teise külaga, moodustades praeguse Hydaburgi. Siin juhendas, koolitas ja inspireeris Amanda McFarland indiaanlastest noori üksteist aastat kuni 1897. aastal 65-aastaselt pensionile jäämiseni. Ta oli Alaskale andnud kakskümmend viljakat aastat: kuus Fort Wrangelis, kaks Sitkas ja kaksteist Howkanis.

Amanda esimese 45 aasta lühikokkuvõte

Amanda Reed sündis 12. augustil 1832.a. Virginias Fairmont’is (hilisemas Lääne-Virginias, kui see kodusõja ajal 1863. aastal iseseisvaks osariigiks sai). Ta oli üks kolmeteistkümnest lapsest, kes sündisid sügavalt kristlikku perekonda, kust kasvas välja mitu misjonäri. Tema isa oli “jõe mees”, kes suri veremürgitusse pärast õnnetust, kus tema jalg jäi kahe palgi vahele kinni. Fairmont asus Pennsylvania ja Ohio piiri lähedal söekaevanduspiirkonnas. Amanda ei pidanud Ohio osariigis Steubenville’is toimuval auväärsel naisseminaril osalemiseks kaugele sõitma.

Pärast kooli lõpetamist õpetas ta Ohio Valley koolis, kuni ta 25-aastaselt abiellus dr David McFarlandiga, kes oli temast üksteist aastat vanem. Vahetult pärast pulmi oma kodukirikus kolis paar Illinoisi. 1866. aastal, pärast umbes kümmet aastat jutlustamist ja õpetamist Illinoisis, palus presbüterlaste misjoninõukogu McFarlandidel rajada misjon Santa Fe New Mexico territooriumi katoliku kiriku kantsi. Teised protestantlikud konfessioonid olid püüdnud seda teha aga ebaõnnestunult.

Amanda pere ja sõbrad olid kindlalt selle vastu, et ta läheks kahe ja poole nädala pikkusele vankri teekonnale läbi metslastest indiaanlaste piiride ja teekonna lõpus ei ootaks teda ees ühtegi maja. Abikaasa arvas ka, et kõige parem on et ta läheb üksi ja uurib maad. Nii jäi Amanda oma perega talveks Fairmonti.

Dr McFarland suutis seitsme kuuga, enne Amanda saabumist, palju ära teha. Territooriumi kuberneri abikaasa proua Jennie Mitchelli abiga pidas McFarland pühapäeval, 25. novembril 1866 Santa Fe kuberneride palee nõukogu kojas esimese presbüterlaste teenistuse, kohal oli 40, millele järgnes pärastlõunane sabatikool. 10. detsembril 1866 avas ta kümne õpetajaga kooli. Lumisel pühapäeval, 6. jaanuaril 1867 rajati New Mexico vanim protestantlik kirik, kus oli 12 liiget, kellest ainult 3 olid presbüterlased, ja valiti hoolekogu, kuhu kuulus Sloughi peakohtunik Mitchell, president Lincolni kirstukandja, postkontori ülem, kolonel Marcy ja paljulubav noor jurist nimega Elkin. Sama aasta 4. märtsil osteti šerifi oksjonil kaks aakrit maad ja 3-toaline maja. Amanda saabus 1867. aasta mais Santa Fesse nelikümmend naela kaaluva pagasiga.

Aasta hiljem, 11. septembril 1868, suri Davidi ja Amanda ainus laps, 7 kuud vana Harry Fulton koolerasse. Amandal oli niipalju emaarmastust, et teiste inimeste lastesse armuda ja ta hoolitses oma kodus kaheteistkümne lapse eest. 14. detsembril 1868 rajati Kansases Santa Fe presbüüterlik kirikukogu. Sheldon Jackson külastas kirikut ja kandis ette palava ülevaate kiriku ja kooli edust.

Pärast kaheksa aastat edukat teenimist Santa Fe-s halvenes tema abikaasa tervis ning nad veetsid kaks aastat Californias San Diegos. Tervise paranedes anus mees võimalust naasta misjonipõllule ja nad saadeti Idaho Nez Perce indiaanlaste juurde. Seal suri kirikuõpetaja David McFarland 13. mail 1876. aastal vähki. Amanda, kes oli nüüdseks kahekordses leinas, läks sõprade juurde Oregoni Portlandi osariiki. Seal kohtus ta dr Sheldon Jacksoniga, kes palus õel minna Fort Wrangelisse.

Aastal 1898, 65-aastaselt, läks Amanda McFarland pensionile ja kolis Oklahomasse ja seejärel Lääne-Virginiasse Fairmonti, kus ta elas koos oma vennaga ja suri 80-aastaselt. Ta rääkis ja kirjutas alati Alaska misjonide nimel. Sheldon Jackson ütles selle usuõe kohta nii: tema ette toodi kõik indiaanlaste poliitilised, usulised, füüsilised ja moraalsed probleemid. Tema kuulsus levis hõimude seas kaugele ja laialdaselt. Kuna Tlingiti indiaanlaste ühiskond on emaliinis, oli Amanda McFarlandi naise seisund tema kuulsaimas ja julgeimas saavutuses eeliseks …

Fort Wrangelis kadusid kaks naissoost õpilast koolist. Proua McFarlandile öeldi, et neid süüdistatakse nõidumises ja neid piinatakse. Amanda tormas tüdrukuid päästma. Tema õpilased palusid tal mitte minna. “Nad tantsivad kuradi tantsu ja nad tapavad teid!” Tõlk Sarah Dickinson heitis oma käed ümber Amanda ja nuttis kuulutades, et ta läheb oma surma.

Aga ihuüksi marssis see kristlasest õpetajanna mööda rannaäärt sinna, kus olid tema kaks vaest paljast tüdrukut käed ja jalad selja taha seotud, viiekümne meeletult tantsiva fanaatiku keskel, kes karjudes lõikusid ohvreid noaga ja rebisid neid tükkideks. Tungides märatsevast rahvasummast vangistatute poole seisatas proua McFarland hoiatavalt ja anuvalt, ähvardades neid USA relvapaadi vihaga ning pärast tunde kestnud kartmatut visadust õnnestus õel pooleldi surnud tüdrukud ära tuua (öösel vangistati üks neist tüdrukutest uuesti ja tapeti.)

1878. aastal saabus vennast jumalateenija Fort Wrangelisse ja võttis üle paljud McFarlandi ametlikud kohustused. Kuni oma surmani 1912. aastal 80-aastaselt oli McFarland tohutult mõjukas naine Lõuna-Alaska valgete ja põliselanike kogukonnas. Teda kutsuti hiljem “Alaska julgeks misjonäriks”.

Allikas: http://akgenweb.com/AKWrangell/biographies.htm