Pawel istub sünagoogis, õpib Toorat, palvetab ja saab oma rabilt nõuandeid. Näib, et ta naudib õnnelikku abielu oma lapsepõlve kallima ja kahe lapse emaga.
Kuid tema ja Ola on teinud pikema rännaku kui enamik – alates vihkamisest tulvil neonatsismist läbi šoki ja viha, kui nad said teada, et nad on juudi päritolu kuni eluni sünagoogis ortodoksete juutidena.
Nad kohtusid Poola pealinnas Varssavis koolis, kuid teismeeas liitusid Pawel ja seejärel Ola neonatsidega.
18-aastaselt nad abiellusid ja paar aastat hiljem ärritas Olat vestlus emaga, mida ta vaevu mäletas – midagi tema juudi juurtest. Ta leidis vastuse Juudi Ajaloo Instituudist, mille kohta öeldakse, et seal on arhiivid, kus on dokumenteeritud 10 sajandit juutide kogemust Poolas.
Seal olles ütles ta, et tundis sisemist tungi kontrollida ka Paweli perekonna ajalugu – ja ka tema oli juudi taustaga. “Midagi minu sees sundis mind… See oli uskumatu – selgus, et meil on juudi juured. See oli šokk. Ma ei oodanud, et saan teada, et mul on abikaasa, kes on juudi päritolu,” rääkis ta.
“Ma ei teadnud, kuidas talle seda öelda. Ma armastasin teda isegi siis, kui ta oli punkar või skinhead. Hoolimata sellest, kas ta andis inimestele peksa või mitte. See oli aeg Poolas, mil see liikumine oli väga intensiivne.”
Uudistest kohkudes pidi naine naasma koju oma neonatsist abikaasa juurde ja rääkima talle nende ühisest juudi päritolust. Pärast Teist maailmasõda oli Poolas 350 000 juuti, umbes 10 protsenti enne sõda seal elanud juudi elanikkonnast.
25 aasta jooksul pärast II maailmasõja lõppu põgenes valdav enamus juute Nõukogude Liidu poolt kontrollitud valitsuse tagakiusamise eest. Need kes jäid varjasid oma juudi päritolu isegi oma enda laste eest.
See tõi endaga kaasa kultuuri, kus antisemitism sai areneda ja 1980. aastate Poolas võttis Pawel omaks Varssavi betoontornide korstnates levinud vihkamise. Kui Ola tõi koju dokumendid, et näidata Pawelile tema enda ajalugu, tormas ta oma vanemate juurde, et neilt aru pärida ja nad rääkisid talle perekonna saladuse.
“Ma olin 100 protsenti natsionalist. Siis, kui me olime skinheadid, oli asi valgete võimus ja ma uskusin, et Poola on ainult poolakate päralt, et juudid on selle maailma suurim katk ja kõige hullem kurjus. Vähemalt Poolas arvati tol ajal, et kõik, mis oli halb, oli juutide süü…” ütles ta.
“Minu emotsioonid… Raske on kirjeldada, mida ma tundsin, kui sain teada, et olen juut… Minu esimene mõte oli, mida ma inimestele küll ütlen? Mida ma poistele ütlen? Kas ma peaksin seda tunnistama või mitte? Olin vihane, kurb, hirmunud ja ebakindel.”
Ajajooksul Paweli viha ja segadus vaibusid ning ta pöördus Poola pearabi Michael Schudrichi poole. Rääkides sünagoogis, kus ta praegu kummardab, ütles Pawel: “Peegel oli mulle suureks probleemiks. Ma ei suutnud endale otsa vaadata. Ma nägin juuti. Vihkasin peeglis olevat inimest, siis harjusin sellega, leppisin sellega kuidagi ära.”
“Ma tulin siia rabi juurde ja ütlesin: “Kuulge, nad ütlevad mulle, et ma olen juut, mul on käes selline dokument, mu ema ja isa on midagi rääkinud. Kes see juut on ja mis see on? Aidake, sest muidu kaotan mõistuse.”
Järgnevatel aastatel sõbrunesid nad pearabiga ja ta on olnud neile mentoriks. Praegu 33-aastane Pawel ütles: “Ma ei ütle, et ma ei kahetse, aga see ei ole midagi, mida ma endaga kaasas kannan või mille eest end karistan… Mul on kahju nendest, kellele peksa andsin… Aga ma ei kanna enda peale viha. Inimesed, kellele ma haiget tegin, võivad minu peale vihased olla.”
Tänapäeval on nad Varssavi juudi kogukonna aktiivsed liikmed. Pawel õpib, et saada tööliseks tapamajja, kus tapetakse loomi juudi koššeri nõuete järgi ja Ola töötab sünagoogi köögis koššer-juhendajana.
Schudrich ütles: “Asjaolu, et nad olid skinheadid, suurendas tegelikult austust, mida ma nende vastu tunnen, et nad olid seal, kus nad olid, mõistsid, et see ei olnud õige tee, ja võtsid selle pigem omaks kui põgenesid selle tõsiasja eest, et nad olid osa inimestest, keda nad varem vihkasid.”
“Ma arvan, et see ütleb meile midagi ka isiklikul tasandil. Ärge kunagi kaotage kellegi puhul lootust. See koht, kus see inimene võis olla 10 aastat tagasi, ei pruugi olla seesama koht, kus ta on täna. Ja inimesel on piiramatu võime muutuda ja mõnikord isegi paremuse poole.”
Palvetage, et Pawel ja Ola hakkaksid uskuma oma Messiasse Ješuasse!
Ajakiri “Petah tikva” (“Lootuse uks”) vol. 29, nr 2
Mis on antisemitism ja kuidas seda defineeritakse? Kenneth L. Marcus selgitas seda oma põhjalikus uurimuses "Defining Antisemitism": „Antisemitism .....
Viimastel kuudel on niinimetatud antisionistlikud meeleavaldused kogu maailmas kiiresti muutunud antisemiitlikeks. Seetõttu peame esitama endale väga olulise küsimuse: .....
Mulle isiklikult tundub see maailm kummaline ja vale olevat. Ja need, kes püüavad seda ratsionaalselt mõista ja määrata, .....
Greg Laurie on kutsunud kristlasi üles tõusva antisemitismi taustal juudi kogukonna toetuseks sõna võtma, öeldes, et maailm seisab .....
Rohkem kui 30 aastat olen kuulutanud, et antisemitism ei ole mitte ainult kõige kauem kestnud ja laialt levinud .....
Olen palju saavutanud, reisinud ja loenguid pidanud üle kogu maailma. Teate, mulle õpetati loodusteaduste metoodikat, mind õpetati analüüsima, .....
Kui ma hakkasin Kristusesse uskuma, siis ütles mu ema, et viin lõpule selle, millega Hitler oli alustanud. Ma .....