Kuulsa juudi targa ja õpetlase Ibn Ezra ühest klassikalisest Moosese raamatu tõlgendusest võime lugeda järgmist kommentaari viimase öö sündmuste kohta Egiptuses. See on 2. Moosese raamatu 12. peatükk:
“Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad ning ütles neile: „Minge ja võtke enestele suguvõsade kaupa talled ja tapke paasatall! Ja võtke iisopikimbuke, kastke kausis olevasse verre ja määrige ukse pealispuud ning mõlemat piitjalga kausis oleva verega! Ja ükski teist ärgu väljugu hommikuni oma koja uksest, sest Issand läheb egiptlasi nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemal piitjalal, siis Issand ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema. Pidage see asi meeles: see olgu igaveseks seadluseks sinule ja su lastele! Ja kui te tulete maale, mille Issand teile annab, nagu ta on öelnud, siis pidage seda teenistust!“
Paljud arvavad, et pealispuu ja uksepiitade määramine on kõigi põlvkondade kohustus, sest iisopi võtmise ja kastmise käskluse järel tulevad sõnad “Pidage see asi meeles”. Lisaks öeldakse veel: „Mis teenistus see teil on?… Ruttas mööda Iisraeli laste kodadest” (salm 27). See oleks loogiline, kuid meil on tõeline traditsioon. Õigem oleks öelda, et “pidage see asi meeles” viitab paasaohvri toomise käsule… Kui me käske järgiksime nii, nagu meile tundub õige, siis peaksime võtma iisopi kimbu kõigis põlvkondades. Kuid meie iidsed targad ütlesid meile, et need sõnad viitavad konkreetselt ülestõusmispühade ohvri toomisele.
Ibn Ezra kirjutab, et pole vaja võtta iisopit, võida uksepiitasid ja pealispuud, vaid Issanda käsk paasapühade kohta on alati ohver tuua. Just see on igavene käsk. Ja selle kirjutas suur keskaegne rabi, kui pikka aega polnud templit, paasatalle ohverdamist, ülempreestrit ega pühitsetud preesterlust. Ta ei kartnud ausalt kirjutada, et Issanda käsk tähistada paasapüha ja tõeline paasapüha seeder on see, et igaühel on paasapüha ohver.
Tänan Jumalat ausate rabide eest. Kahjuks nüüd, kui lugeda paasapüha hagadat, öeldakse, et keskseks riituseks on matza murdmine ja söömine. Kuid see pole tõsi. Matza on abiaine, nagu ka kibedad ürdid. Ja Matzoti (hapnemata leiva) püha algas järgmisel päeval pärast ülestõusmispühi. Kuna praegu pole isegi kõige religioosematel juutidel võimalust paasatallesid korralikult ohverdada, kuulutati Matzoti püha paasapühaks ja seda püha pikendati järgmiselt seitsmelt päevalt esimese päevani, mis on paasatalle püha.
Jumala armust ja vastavalt sellele, mida suur rabi Abraham ibn Ezra kirjutab, tähistame seda püha vastavalt Jumala käsule. Meil on paasatall – Ješua ohver. Ja see on ainus põhjus, miks meie ülestõusmispühad on täiuslikud. Tähistame oma esivanemate lahkumist Egiptusest. Tähistame Iisraeli vabanemist Egiptusest. Kuid mis kõige tähtsam, me teenime Issandat ja teame, miks Ta vabastas Iisraeli Egiptusest ja miks Ta vabastas meid igaüks meie isiklikust “Egiptusest”.
Ja me teame, milline eelis on Uue Testamendi ülestõusmispühade väljarändel Vana Testamendi ees. Me teame, et Iisraelil ei olnud siis seda igavest suurt absoluutset täiuslikku ohvrit, keda nad saaksid vastu võtta ja kes nad vaimus surnuist üles ärataks. Aga meil on see on olemas. Me teame seda ja see annab meile väe ja võimu ennekõike meie endi üle, seejärel deemonite üle ja seejärel kõigi selle maailma kiusatuste üle. Ja kuigi me ise jääme nõrgaks, surelike inimestena, siis surematu Päästja, kes suri meie eest ja tõusis surnuist üles, sisenes meie uude südamesse ja valitseb selles ning aitab meile valitseda juba selles maises elus Jumala preestritena.
Autor: Boris Grisenko, KEMO rabi / t.me/messianicrabbi