Intervjuu Vadim Škvarinskiga messiaanliku teenistuse avamisest Kamjanets-Podilskõis: “Peaasi on mitte alla anda”

KEMO suvepalvusel vestlesime Kamjanets-Podilskõi messiaanliku juudikogukonna rabi Vadim Škvarinskiga. Rääkisime tema lapsepõlve teekonnast Jumala juurde, usust taganemisest ja tagasipöördumisest usu juurde, provintsist pealinna kolimisest, sõja algusest ja Jumala imedest Hmelnõtskõis, uue messiaanliku kogukonna sünnist ja raskustest teenistuses.

– Vadim, palun räägi meile, kuidas sinu tutvus Jumalaga algas?

Minu mõlemad vanaemad on kristlased. Üks on õigeusklik ja teine ​​baptist. Olen lapsepõlvest saati armastanud lugeda, olen korduvalt lugenud lastepiiblit ja muid erinevaid piibliraamatuid. Mäletan, et õppisin isegi 91. psalmi pähe – pool sellest lugesin hommikul ja teise poole enne magamaminekut ja õppisin seda niiviisi. Ja see toimus Kamjanets-Podilskõi linnas.

Ja juhtus nii, et 1994. aastal, kui ma olin 13-aastane, jättis isa meie pere maha ning mu õde, ema ja mina hakkasime baptisti kirikus käima. Ja selles kirikus me parandasime meelt ja kaks aastat hiljem sain ma veega ristitud. Võtsin aktiivselt osa noorteteenistusest, korraldasime erinevaid huvitavaid üritusi.

Ent paari aasta pärast, ülikooli astudes seisin silmitsi maise eluga, mis mind paelus ja eemaldusin Jumalast. Lõpetasin ülikooli ja läksin tööle. Jah, jätkasin ikka kirikus ja teistes kirikutes käimist, aga juba sel ajal elasin oma elu ja elasin nii, nagu tahtsin. Tegelikult oli see usust taganemine – ma läksin lihtsalt maailma tagasi.

Kahjuks viis mu elu selleni, et sattusin vanglasse. Ma ei taha ausalt öeldes väga detailidesse laskuda.

– Kas sa kohtusid vangistuse ajal Jumalaga?

Ei, 2014. aastal, pärast vabanemist, elasin umbes aasta uskmatuna. Ja sel ajal naasis mu õde Jumala juurde ja hakkas käima Hmelnitskõi linna messiaanlikus koguduses “Beit Simcha”, pastor Roman Svionteki juures.

Ja ma mõistsin, et minu ees on praegu kaks teed: kas tagasi vanglasse või Issanda juurde. Elus oli vaja midagi muuta. Ja mul oli nüüd eesmärk – taastada oma suhe Jumalaga.

Nii sattusin 2015. aastal Kiievi messiaanliku juudikogukonna rehabilitatsioonikeskusesse, mida juhtis Viktor Sheptytsky. Tavaliselt ei hakka rehabilitatsioonis osalejad kohe koguduse üritustel käima, aga minu puhul oli kõik teisiti. Paari nädala pärast käisin esimest korda šabatil, seejärel erinevates kodugruppides ja isegi ööpalvuses.

Mitme kuu pikkuse taastusravi jooksul õppisin palves Jumalaga suhtlema ja sain aru, mida messiaanlik jumalateenistus endast kujutab. See on aga huvitav – baptistikoguduses käies uskusin, et kõik juudid on kuidagi päästetud, olenemata sellest, kuidas nad elavad.

– Ja nii sattusid taastusravikeskuse kaudu Kiievisse?

Ei, pärast keskust naasin oma kodusesse Kamjanets-Podilskõisse ja hakkasin šabatiteenistusel käima Hmelnitskõi messiaanlikus koguduses, mida mu õde külastas. Varsti kolisin Hmelnitskõisse ja hakkasin koguduse teenistuses osalema. Seal koguduses kohtasin oma tulevast naist Aleksandrat.

Tõsi, meil tekkisid selle kogudusega erimeelsused ja hiljem liikusime edasi nelipühi kogudusse, kuhu jäime umbes kaheks aastaks. Siis saime naisega aru, et peame Kiievisse kolima.

Ühel palveretriidil vestlesime KEMO kogudusevanema Tatjana Tšernjakovaga. Rääkisime endast, kes me oleme ja mis me teeme. Ja ta pani meid kirja palverännakule Iisraeli.

Ja kõik sujus ja piletite jaoks leiti raha (kuigi meil tol ajal seda ei olnud) – Jumal õnnistas meid suuresti ja me liitusime sel palvereisil Kiievi messiaanliku juudikogukonnaga. Seal saime paremini tuttavaks Tatjana Tšernjakova ja teiste koguduse palvetajatega ning veendusime, et peame kolima Kiievisse.

Mõnda aega tegime nii: sõitsime Hmelnitskõist Kiievisse šabati teenistusele, siis jäime veel üheks ööks palvetama ja sõitsime hommikul tagasi.

2018. aasta kevadel võeti meid kogudusse katseajaga vastu ja suvel kolisime täielikult pealinna.

– Kuidas nelipühi kogudus, kuhu kuulusite, suhtus teie kolimisse ja üleminekusse KEMOsse?

Nad lasid meil probleemideta lahkuda ja õnnistasid meid. Üldiselt mulle tundub, et see nelipühi kogudus oli messiaanlikum kui mõni teine messiaanlik kogukond. Nad on tõesti Iisraelile avatud ja palvetavad pidevalt Iisraeli eest… Üldiselt, kui me esimest korda seal teenistusele läksime, siis arvasime, et see on messiaanlik kogudus.

Muidugi oli meil sealse pastoriga sel teemal vestlusi ka varem olnud ja ta ütles: “Jah, ma saan aru, et kogu see kirikuvärk ei ole sinu rida, et sa oled tõesti osa messiaanlikust liikumisest…”

Seejärel me juba liitusime Aleph-kursuse meeskonnaga ja pärast selle lõppemist hakkasime juhtima oma kodus kodugruppi uutele inimestele. Liitusin ka palveteenistusega ja kuulusin Iisraeli eest palvetavasse meeskonda. Ja kui koguduses algas uus väikeste rühmade formaat – töötoad – hakkasime abikaasaga ka neid juhtima. Üldiselt olime mitmesuguste teenistustega seotud. Ja miski ei ennustanud häda, kui äkki algas sõda…

– Jah, räägime nüüd natuke sellest päevast, 24. veebruarist 2022, mis jääb meile kõigile elu lõpuni meelde. Millised olid sinu mõtted ja kogemused sel hommikul?

Muidugi, muresid oli erinevaid. Juba enne 24. veebruari sain aru, et ilmselt tuleb ikkagi sõda ja õde ütles mulle, et peaksime Kiievist lahkuma, sest see oli paratamatu. Ja 25. veebruaril pidime me tegelikult minema Lvivi – sel ajal oli meie messiaanlik teenistus seal juba alanud ja see oli meie jaoks huvitav – Lviv on meile alati meeldinud, nii et siin ühendaksime meeldiva kasulikuga.

Fakt on see, et veebruari lõpus oli mu naine rase ja arstid soovitasid tal füüsilistest aktiivsusest hoiduda. Nii et kui ta ei oleks olnud rase, siis ei oleks me tõenäoliselt kuhugi läinud. Aga tol hetkel otsustasime loomulikult, rasedust arvesse võttes, Kiievist lahkuda.

Ühesõnaga korjasime kõik vajaliku kokku, võtsime kaks sõpra autosse kaasa, laadisime auto täis ja sõitsime Hmelnitskõisse – meil on seal oma korter. Reis võttis aga kaua aega – kujutage ette! — 15 tundi… Tavalistel sõidab Kiievist sinna 4-4,5 tunniga. See ei olnud sõit, vaid üks lõputu venimine… See oli muidugi raske, eriti mu naise Šaša jaoks. Aga Jumal tänatud, jõudsime lõpuks öösel Hmelnitskõisse.

Tekkis selline lootus, et see kõik kestab maksimaalselt kaks nädalat, et me lihtsalt ajutiselt varjume ja läheme peagi Kiievisse tagasi. Ja siis hommikul, kui ärkasime, algas tõeline “liikumine”… erinevad inimesed helistasid, kes üritasid aru saada, kuhu nad võiksid ära sõita, kus ööbida jne. Mu õde ja tema abikaasa elavad Ameerikas, ta helistas meile, sai olukorrast aru ja ütles: “Teeme nii – anname teile raha ja te üürite Hmelnitskõis kortereid, võtate vastu neid pagulasi, keda saate, ostate süüa jne…” Ja kohe hommikust peale hakkasin selle kõigega tegelema. Ja nagu mäletate, siis eluaseme hind kohe hüppeliselt tõusis ja kortereid praktiliselt polnudki.

Aga Jumal õnnistas meid väga – ühed sõbrad helistasid, siis teised… kokku üürisime 4-5 korterit ja kahe eest ei maksnud me üldse midagi. Ja nii erinevad inimesed helistasid meile ja me vastasime neile, et meil siin – Jumal tänatud! — on olemas selline variant, et elamise, kommunaalide ja toidu eest ei pea maksma, tulge ainult siia elama!

Ja siis saabus üks perekond, siis veel kaks, siis mitu venda – nad kõik elasid eraldi. Keegi saatis oma naise siia, aga ise jäi Kiievisse. Üldiselt, kui me kõik šabatit tähistama kogunesime – leidsime hoone, kus saime koos palvetada ja vaadata šabati ajal KEMO ülekannet – oli meid umbes 60! Ja nii pidasimegi pidevat ühist palveelu, olime osaduse, tähistasime šabatit, kuid pärast olukorra stabiliseerumist Kiievi ümbruses, hakkasid inimesed tasapisi pealinna tagasi pöörduma.

– Kuidas tekkis idee alustada Kamjanets-Podilskõis messianlikku teenistust?

Suve alguse poole tuli meie juurde KEMO kogudusevanem Andrei Lugovski ja sõime vendadega koos lõunat, rääkisime juttu, arutasime erinevaid suundi ja kohti, kuhu võiks veel minna ja kus palvetada – noh, meile meenus Kamjanets-Podilskõi. See tähendab, et meil ei olnud Kamjanets-Podilskõiga mingeid erilisi plaane, kavatsesime mõneks ajaks Hmelnitskõisse jääda, kui Issand seda tahtis, kuna mu naine oli endiselt rase.

Üldiselt tuli vendadele vestluse käigus meelde, et olen Kamjanets-Podilskõist pärit, ja Andrei Vassiljevitš ütles: “Oh, noh, Vadik läheb sinna.” Naersime, üldiselt kõlas see kõik kuidagi naljana. Ma ei saa öelda, et oleksime saanud mingit tugeva ilmutuse, stiilis: “Nii! Kõik! Me peame sinna minema!”

Aga pärast seda rääkisime uuesti nii mu naise kui ka Andrei Lugovskiga. Ja Šaša ei olnud vastu, nii et me ütlesime Andreile: “Noh, proovime …” Samal ajal oli see kõik muidugi väga spontaanne ja hüppasime tegelikult tundmatusse.

Selleks ajaks ei olnud kõik teenijad veel Hmelnitskõist lahkunud, näiteks jäid sinna Igor Korogoda abikaasaga, samuti oli üks õde, kes oli mõnda aega palvetanud Kamjanets-Podilskõi eest, et seal saaks alguse messiaanlik teenistus.

Seetõttu kutsusime KEMOst evangeelse meeskonna, kogunesime ja korraldasime Kamjanets-Podilskõis evangelisatsiooni. Ja südasuvel peeti esimene šabat, kuhu tuli palju rahvast – nii kirikulisi kui ka uskmatuid, igasuguseid inimesi.

Ja nii tähistasime iga kahe nädala tagant koos šabatit, sõites Hmelnitskõist sinna, kuna Saša pidi sünnitama septembris, ja otsustasime pärast lapse sündi kolida Kamjanets-Podilskõisse. Ja alates septembrist elame Kamjanets-Podilskõis, üürime seal ühelt oma sõbralt korterit.

–Räägi palun oma teenistuse esimeste etappide kohta. Kas kogesite vastupanu?

Teatud ajani ei saanud ma isegi aru, et me midagi teeme. Jah, me tegime nii seda kui teist kuidagi inertsist, sest meil oli juba mingi kogemus kodugruppide, üldjumalateenistuste, palvuste korraldamisel jne. Tasapisi läks kõik raskemaks, sest juba märkasin siin linnas olevaid erinevaid miinuseid, põhjuseid, miks see või teine asi juhtub, alles tutvud teatud inimeste ja teenistustega… Inimesed vahetuvad, tulevad ja lähevad… Vähe inimesi tuleb, mitte kõik inimesed ei saa aru messiaanlikust teenistusest… See tähendab, et toimus teenistuse kujunemise protsess, kogesime selliseid sünnitusvalusid, kui nii võib öelda.

Oleme oma teenistuses olnud juba peaaegu aasta, meid peetakse endiselt väikeseks rühmaks, sest meil ei ole veel piisavalt inimesi, et seda täisväärtuslikuks koguduseks nimetada. Praegu on meil meeskonnas vaid neli inimest. Meid on vähe, aga – tänu Jumalale! — selle aja jooksul viisime läbi twila ja seitse inimest said veega ristitud.

Sel aastal kogesime palju erinevaid raskusi ja pettumusi – vahel tahtsin lihtsalt kõigest loobuda ja Kiievisse naasta. Veelgi enam, mul on üks nüanss seoses oma tööga – see ei ole põhimõtteliselt minu asukohaga seotud, kuid pean perioodiliselt protsessi jälgima, see tähendab Kiievisse sõitma. Sellest sõltub eelkõige minu töö edu ja sissetulek.

Seetõttu ründasid mind erinevad mõtted – igasugused kahtlused, hirmud… aga, tänu Jumalale mentorite eest, kes sind sellistel rasketel hetkedel toetavad ja julgustavad. Ja esiteks, Jumal ise toetas meid muidugi üleloomulikult. Ja Issand andis meile arusaamise, et teatud meie raskused on vaenlase vastuseisu tagajärg. Et me liigume kindla eesmärgi poole ja vaenlane ei maga, üritades igal viisil alustatut peatada.

Lihtne näide – alustasin suhtlemist teiste Kamjanets-Podilskõi kirikutega, püüdsin kuidagi usklikke ühendada ja ühiseid palvusi korraldada. Ja oli hetk, mil ma tahtsin sellest kõigest loobuda, kuid Jumal ütles mulle: “Alistu, lihtsalt alistu. Mina tean, kuidas seda kõike teha, ja õigel ajal saab see tehtud.” Seetõttu mõistsin, et pean lihtsalt kuulama Jumalat, usaldama Teda, tulema alandlikult nendele palvetele, mitte midagi kellelegi peale suruma ega kedagi kuhugi tirima, vaid lihtsalt olema ustav, siiras usklik, kes teeb oma tööd. Ja see on täpselt see, mida Jumal meilt tahab.

Ja tänu Jumalale, sel raskel perioodil Ta muutis mind palju – muidugi mitte veel täielikult –, aga mu mõtlemine muutub, protsess on käimas. Ja ma ise näen erinevust sellest, milline oli minu sisemus aasta tagasi ja milline see on praegu. Noh, seda ei näe mitte ainult mina, vaid ka mu naine näeb neid muutusi ja seda teatud kasvu.

See tähendab, et sellistes kitsastes oludes teeb Jumal oma tööd, Jumal teeb selliseid üleloomulikke asju, et sulle tundub – kuidas see üldse juhtuda sai? Jumal vastab tõesti meie palvetele.

– Milliseid õppetunde oled selle teenistusaasta jooksul õppinud? Mida on Issand sulle ja kogu teie teenimismeeskonnale õpetanud?

Inimesena ja üldiselt kogu meie meeskonnana tahaksin, et see kõik toimuks kiiresti. Aga ma saan aru, et kui see kõik juhtub kiiresti, siis esiteks seda ei väärtustata ja teiseks sellega kaasneb sel juhul risk, et see hiljem teatud hetkel hävib. Niisiis ütlesin ma Jumalaga vesteldes: „Jumal, ma ei taha seda sellisel viisil. Ma tahan, et kõik ajad ja ajastus oleksid jumalikud. Et saaksime aru, mida teeme, kuhu peaksime jõudma…”

Ja selle aja jooksul sai meie meeskond sõpradeks ja muutus ühtsemaks. Fakt on ju see, et me kõik oleme erinevatest teenistustest, igaühel on oma kogemused ja me ei ole alati suutnud ühisele arvamusele jõuda ning on tulnud ette erinevaid keerulisi olukordi. Kuid alles hiljuti nägime, kuidas Issand meid juhtis ja et Ta tegi seda hoopis teistmoodi, kui me arvasime.

Nii et jah, me ei istu paigal, vaid proovime, otsime ja teenime. Ja loomulikult tänan Jumalat meie Kiievi messiaanliku juudikogukonna eest, sest vaimulikud ja palvetajad Kiievist külastavad meid ning pakuvad meile mitmesugust tuge. Ja ma saan aru, et meie teenistuse kujunemise etapis on see tõesti oluline ja vajalik ning kui ei oleks meid regulaarselt külastavaid palvetajaid ja vaimulikke, siis oleks meid suure tõenäosusega ära puhutud ja põgeneksime igas suunas laiali. Tõenäoliselt läheksin koos perega tagasi Kiievisse ja see oleks olnud selline kibe kogemus…

Kuid nüüd mõistame, et Issand päästis meid selle teenistusaasta jooksul paljudest momentidest. Ta päästis meid mõnest meie projektist ja ambitsioonist – sest ma saan nüüd aru, et need olid puhtalt lihalikud asjad. Ja kui oleksime sel hetkel käitunud nii, nagu plaanisime, siis oleksime võinud kõik täielikult hävitada.

Ja on oluline, et Jumal annab meile inimesi ja mulle valmistab erilist head meelt see, et juudid tulevad meie juurde. Minu jaoks on see vaid kinnitus, lihtsalt ime! Ma näen Issandat töötamas!

Muidugi muutub kõik vähehaaval, sest me lihtsalt ei suuda kanda seda, mida mõnikord tahame. Tahame tinglikult tuhandet inimest, aga asi ei ole kvantiteedis, vaid meie südameseisundis, meie meeskonna olekus – kui meie muutume ja saame ühtseks – just siis tulevad inimesed meie juurde. Ja me saime aru, et inimesed vaatavad, kuidas me käitume, kuidas me üksteisega suhtleme. Inimesed näevad seda kõike suurepäraselt. Ja nüüd nad tulevad, tänu Jumalale!

Issand õnnistab meid jätkuvalt suurel määral meie teenistuses, töös ja rahanduses. Ta õnnistas meid kahe autoga – me ei ostnud neid. Meil ei ole praegu tõesti millestki puudust!

Mul oli hiljuti hetk, kus ma lihtsalt istusin maha ja hakkasin mõtlema kõige selle üle, mille eest saan Issandat tänada. Ja see mõtisklus kestis mitu päeva.

Ma nägin, et kui me võtame teenistuses mingisuguse vastutuse, siis Issand – muidugi mitte koheselt, sest meie inimestena tahame kõike kohe! – õnnistab meid mõne õnnistusega. Ta õnnistab meid moraalselt, füüsiliselt, rahaliselt, erineva toetusega, inimestega ja teenimisega. Ja ma tõesti tänasin Jumalat nende imede eest. Ja isegi ühe inimese pärast, kes tuli ja meelt parandas, tasub teenistust jätkata.

– Millised on teie järgmised plaanid? Mida te ootate Issandalt?

Me ei tea, mis mõne aja pärast juhtub, võib-olla midagi muutub. Ütlen ausalt, et ma ei näe ennast Kamjanets-Podilskõis, kuid sain sellise arusaamise, et olen seal, teenin, olen selles võimalikult ustav – ja siis Issand näitab. On olemas Tema ajad ja ajastus. Ma saan aru, et selle teenistuse tugevdamiseks peame seal olema veel vähemalt kaks-kolm aastat. Ja siis sündigu Issanda tahtmine.

Peaasi on mitte alla anda. Peamine on edasi kõndida ja astuda. Ja väga oluline on ka abi küsida. Seda õpetati mulle KEMO-s, mul olid koguduses suurepärased mentorid. Ja kuigi mul oli baptistikasvatus ja ma ei mõistnud varem, kuidas naine saab olla mehele mentoriks, siis täna ma tänan Issandat nende teenistuses olevate õdede eest, kes mind juhendasid. Tänu Jumalale Tatjana Tšernjakova ja Tatjana Mõšelovka eest – nad andsid mulle suurepäraseid nõuandeid ja ma püüdsin neid kuulata. Isegi kui ma ei olnud nendega alati nõus.

Ja nüüd kannab see kuulekus ja teenistus vilja ning ma usun, et tulevikus – jah, tuleb raskusi, see saab olema raske, kuid Issand annab meile jõudu.

Nagu meie rabi Boris Saulovitš hiljuti ütles: “On hea, kui on neid, kes oskavad teile midagi head soovitada…” Aga tegelikult, ma satun endiselt ise mingisse suppi ja siis proovin sellest välja tulla. See pole muidugi väga hea, aga vahel istun ise porilombis ja siis pühin end puhtaks ja liigun edasi. Ma õpin nii-öelda oma kogemustest.”

Intervjueerija – Alex Fishman.

Allikas: https://ieshua.org/intervyu-s-vadimom-shkvarinskim-ob-otkrytii-messianskogo-sluzheniya-v-kamentse-podolskom-glavnoe-ne-sdavatsya.htm