Tõenäoliselt olete kuulnud naeruväärset süüdistust, et Piibli algtekst on sajandite jooksul rikutud, nii nagu sõnad “katkise telefoni” mängus. Võib-olla olete ka kuulnud, et saame selle väite ümber lükata tänu Surnumere kirjarullidele ja teistele avastustele, mis näitavad, et umbes Ješua ajast säilinud tekstid on peaaegu identsed praeguste tekstidega. Siiski on tõsiasi, et kui me vaatame Piibli iidseid tekste, leiame nende vahel väiksemaid lahknevusi ja erinevusi. Tänapäeval on aga üks tekst, mida rabiiniringkondades aktsepteeritakse ja kogu maailma sünagoogides loetakse. Sarnaselt kristlike õppepiiblitega sisaldab see kommentaare ja märkmeid, mis aitavad lugejal loetavat mõista.
Kuid enamik inimesi ei tea, et selle rabiinipiibli viimase väite taga olid juudid, kes uskusid Jeesusesse.
8. kuni 10. sajandini üritati mitmeid Piibli osi inglise keelde tõlkida. Need roomakatoliku versioonid põhinesid ladinakeelsel Vulgatal, mis oli Piibli varasem tõlge ladina keelde, mille tegi peamiselt Hieronymus viienda sajandi alguses. See tähendas, et need hilisemad tõlked olid tõlgete tõlked. Seega sisaldasid need paratamatult sõnastust ja väljendeid, mis peegeldasid ladina, mitte aga algtekstide heebrea ja kreeka keele omadusi. Selle pildi tegi veelgi keerulisemaks asjaolu, et Vulgata ise muutus tänu kopeerijatele, mis tõi kaasa veelgi suuremaid tekstimoonutusi.
Isegi heebreakeelne tekst oli mõnevõrra ebakindel, sest heebreakeele käsikirjades oli palju lahknevusi. Enamasti olid need suhteliselt väikesed erinevused õigekirja, häälduse jms osas, kuid need tekitasid küsimusi teksti usaldusväärsuse kohta. Oli vajadus selle järele, et kõiki tekstivariante võimalikult paljudes käsikirjades hoolikalt uuritaks ning selle abil tehtaks kindlaks Heebrea Pühakirjade kõige usaldusväärsem tekst.
Felix Pratensis ja rabiinliku Piibli esimene väljaanne
Selle küsimuse tõstatas üks esimesi suuri trükikodasid, mis kuulus Daniel Bombergile Veneetsias. Bomberg alustas juudi kogukonna jaoks ulatuslikku kirjastusprojekti. Ta palkas särava noore juudi õpetlase Felix Pratensise, et ta koguks kokku heebrea Pühakirja käsikirjad, koostaks teksti ja lisaks igale raamatule lugupeetud rabiinliku kommentaari. Tulemuseks oli rabiinliku Piibli esimene trükk, mis ilmus aastatel 1516–1517.
See töö sisaldas Heebrea Pühakirja koos kommentaaride ja Targumimiga (selgitustega). Mõnda Targumi teksti, mille ta lisas, ei olnud kunagi varem avaldatud. Kaasatud olid ka tekstid erinevatelt juudi autoritelt nagu Ben Asher ja Ben Naphtali, Maimonidese usupõhimõtted, 613 käsku ja ettelugemiste ajakava. See väljaanne oli esimene, milles Saamueli raamatud, Kuningate raamatud ja Ajaraamatud jagati kaheks ja Esra raamat eraldati Nehemja raamatust (heebrea Piiblis olid need raamatud alati ühe raamatuna). See väljaanne sisaldas esimest korda ka lugemi masoreetilise tõlkevariandid (קְרֵי –Qerȇ, “kere”).
Lõpuks on see esimene väljaanne, milles oli jaotus peatükkideks, mille numbrid olid veeristel heebrea tähtedega märgitud. Revolutsiooniline!
Kes oli Felix Pratensis?
Ta sündis 15. sajandi teisel poolel Itaalias Pratos ja suri 1539. aastal Roomas.
Tõenäoliselt tänu oma sügavale tähelepanule Pühakirja tekstile veendus ta, et Jeesus on Messias hakkas Ta ilmselt 1515. aastal uskuma Tema kaudu pääsemisse.
Hiljem pühendus ta oma järgmisele ülesandele – juudi rahva veenmisele, et nad järgiksid oma Messiat Jeesust.
Tema kolme võõrkeele oskus, Piiblitekstide, kommentaaride ja targumimi tundmine aitasid kaasa tema innule Issanda järele. Huvitaval kombel on Aaron Bernstein huvitavalt viidanud „Brombergile” (mille all ta pidas kahtlemata silmas Bombergi) kui Pratensise „jüngrile”. Kui see on tõsi, siis Pratensis mängis erilist rolli oma Messia tutvustamisel oma mittejuudist väljaandjale ja õpetas teda usus. Igal juhul sünnitas ta umbes samal ajal, kui Pratensis ülevalt sündis, rabiinipiibli.
Hoolimata asjaolust, et esimesel väljaandel oli puudusi ja ebatäpsusi, oli see suur teedrajav töö ja, nagu juba märgitud sisaldas see ka originaalset, varem avaldamata materjali. Peatükkide jaotused on olnud piibliuurijatele suureks abiks. Kuid juudi kogukond ei võtnud seda esimest väljaannet kuigi hästi vastu, osaliselt seetõttu, et Pratensisest sai kristlane. Seetõttu anti see töö edasi teisele isikule.
Jacob Ibn Adonijah ja teine väljaanne
Arvesatdes seda, mida me teame võime öelda, et tundub nagu Jacob Ibn Adonijah oleks pärinenud juudi perekonnast, keda Hispaania inkvisitsioon taga kiusas ja kes põgenes Tuneesiasse, kust ta ise oli hiljem sunnitud 1510. aastal põgenema. Ta reisis seitse aastat mööda Itaaliat ja sattus lõpuks Veneetsiasse, kus võttis ühendust Daniel Bombergi ja tema kuulsa juudi trükikojaga. Hiljem, meenutades oma esimest kohtumist Bombergiga, ütles ta:
“Jumal saatis mulle silmapaistva ja jumalakartliku kristlase Daniel Bombergi.”
Kui Bomberg oli tol ajal usklik kristlane, siis Pratensise juhendamine pidi kindlasti vilja kandma.
Ibn Adonijah ja Bombergi vaheline partnerlus näib olevat jumalikult määratud kuna see käivitas Ibn Adonijah elutöö. Pratensise kirjutiste põhjal hakkas Jacob Ibn Adonijah valmistama ette rabiinliku Piibli teist väljaannet varsti pärast esimese väljaande avaldamist. Ta lõpetas oma töö aastatel 1524-1525. See, mida tal õnnestus kõigest seitsme või kaheksa aastaga saavutada, on hämmastav.
Isegi täna, peaaegu viissada aastat hiljem, tunnevad teadlased aukartust selle töö mahu ees, mida Ibn Adonijah suutis teha. Näiteks Snaith märgib:
„On selge, et aastatel 1517–1527 tegi Ibn Adonijah tõeliselt tohutult tööd. Ta toimetas kogu Babüloonia Talmudi, rabi Nathani sümfoonia ja Maimonidese Mishneh Torah. Ja kogu selle aja oli ta hõivatud reisimise, kogumise ja kodifitseerimise ettevalmistamisega suure rabiinipiibli avaldamiseks, mis võeti autoriteetse tekstina vastu enam kui nelisajaks aastaks.”
Ibn Adonijah ja masoreetlik tekst
Tema töö rabiinipiibli kallal sisaldas mitmeid erinevaid ülesandeid.
Teksti kindlakstegemine. Esiteks pidi ta Pühakirja kindlastegema. Selleks ei pidanud ta mitte ainult koguma Piibellikke käsikirju, vaid tegema korda ka tohutul hulgal teksti variatsioone, mille ta neis avastas.
Ta tegi seda Masorah abil: ulatuslikud kommentaarid heebrea tekstile, mis annavad kõikvõimalikku üksikasjalikku teavet käsikirjade variatsioonide, ebatavaliste tähekujude või tähtede kohta, sõnade esinemiskordade ja nii edasi kohta. Need kommentaarid asuvad kas küljeveeristes (või veergude vahel), päistes ja jalustes või raamatu lõpus. Alles pärast teksti ja Masorah parandamist sai ta kommentaare lisada. Ibn Adonijah poolne Masorah täielik läbitöötamine oli murranguline areng. Masorah oli armetus segaduses ja hooletusse jäetud. Selle süsteemi korda tegemine oli suur võit tüütute detailideüle, kuid erakordse tähtsusega. See pani Ginzburgi kuulutama, et Ibn Adonijah oli see, “kes päästis Masorah hävingust.”
Selle kõige peamiseks eesmärgiks oli mõistagi Pühakirja õige lugemise jalule seadmine ja teksti täpsuse tagamine tulevikus. See oli tõesti kõige muu aluseks. Tänu Ibn Adonijah hoolikale tööle päästeti Heebrea Pühakirja masoreetlik tekst, kui mitte hävingust, siis vähemalt sajandeid seal püsinud kirjavigadest ja hooletusse jätmisest.
Kuulake, kuidas Ginsburg seda ülesannet kirjeldab:
„Nende õpilaste jaoks, kes on näinud masoreetlikku teksti, heebrea Piibli teksti, mis on raamitud Massorah´ga küljepaanidel kõige fantastilisemal viisil, nende jaoks kes on seisnud silmitsi hieroglüüfmärkide dešifreerimise raskustega, edevate lühenditega, kummaliste vormide ja mustritega, milles Massorah on kirjutatud, masoreetiliste kommentaaride segadusega jmt. ja kes on maadelnud jämedate vigadega, mida võib leida peaaegu igast lausest, on täiesti võimatu ette kujutada adekvaatselt seda uskumatut tööd ja uurimistööd, mida Jacob Ibn Adonijah pidi sellesse kaosesse nii ilusa korra toomiseks tegema.”
Tema loodud tekst sai autoriteetseks tänu Pühakirja tekstide üksikasjalikule analüüsile, sealhulgas tööle Masorah´ga. Bleddyn J. Roberts ütles:
“See sai aluseks peaaegu igale järgnevale tekstiväljaandele kuni Kitteli Biblia Hebraicani (1937).”
Kommentaaride lisamine. Lisades Pühakirja tekstile Masorah teksti, nagu Pratensis enne teda, lisas Ibn Adonijah Targumimi ja kommentaarid. Ibn Adonijah lisas rohkem kommentaare erinevate Heebrea Pühakirja raamatute kohta kui Pratensis. Viie Moosese raamatu jaoks kasutas ta Rashi ja Ibn Ezra kommentaare. Varasemate prohvetite puhul kasutas ta Rashi, Kimhi Levi ben Gershoni kommentaare. Viimaste prohvetite jaoks kasutas ta Rashit ja Ibn Ezrat. Kirjades lisas ta Rashi, Ibn Ezra, Taavet ja Moses Ḳimḥi, Levi ben Gershoni ja Saadia kommentaarid. Huvitav ja võib-olla oluline on märkida, et enamik neist olid peshat-traditsiooni silmapaistvad keskaegsed kommentaarid. See tähendab, et nad tõlgendasid teksti suhteliselt otseses tähenduses.
Hämmastav on see, et nii nagu Pratensis enne teda, sai ka Ibn Adonijast Jeesuse jünger! Kui huvitav oleks küll teada selle otsusega seotud inimlikke asjaolusid! Igal juhul, nagu tol ajal kombeks, võttis ta oma elus toimunud muutuse kajastamiseks endale uue nime: Jacob ben Chaim (Jacob, Elupoeg).
See juhtus tõenäoliselt millalgi aastatel 1525–1527. Chaimi maine elutee lõppes 1538. aastal, kui ta oli umbes seitsmekümneaastane. Kuidas me hindaksime Jacob ben Chaimi panust?
Üks õpetlane järeldab: „See (ben Chaimi teine väljaanne) oli suurim samm, mis eales tehtud heebrea Piibli parima teksti saamiseks, sest see hõlmas Tuneesia põgeniku Jacob b. Chayimi uskumatut tööd Masorah kallal. ”
Kuid see pole veel kõik, Ginsburg märgib, et Chaimi töö rabiinipiibli kallal oli “tollal alanud reformatsiooni võimsaim täiendus.”
Protestantlik reformatsioon
Tõepoolest, strateegiliselt olulisemat ajastust oleks raske ette kujutada. Vaid kaks aastat enne rabiinliku Piibli teise väljaande ilmumist alustasid Luther, Melanchthon ja teised reformijad kümne aasta pikkust arutelu, jutlustamist ja õpetamist. Siis ilmusid teoloogilised tööd. Kõige täpsema heebrea teksti loomine andis reformaatoritele, nagu William Tyndale, võimaluse vabaneda ladinakeelsest Vulgatast ja pakkuda heebrea Pühakirja tõlkeid heebrea algteksti põhjal.
Ben Chaimi rabiinipiibel sisaldas heebrea Piibli autoriteetset teksti ehk Textus Receptust ja sai seetõttu aluseks paljudele tõlgetele Tyndale’ist kuni tänapäevani, sealhulgas King Jamesi versioonile.
Mõni võib küsida, miks oli Heebrea Pühakiri protestantliku reformatsiooni jaoks nii oluline. Sellegipoolest, nagu Felix Pratensis oma esimese väljaande eessõnas õigesti märkis: „Kogu kristluse ülesehitus põhineb heebrea Piiblil.” Ja siin ei ole isegi võetud arvesse tõsiasja, et Uue Lepingu Pühakirjad on täis otseseid tsitaate ja vihjeid Heebrea Pühakirjale. Uus Testament ilma Heebrea Pühakirjata on nagu maja ilma vundamendita.
Kristlik restoratsionism ja Iisraeli riik
Samuti on otsene seos ben Chaimi loomingu ja kaasaegse Iisraeli riigi loomise vahel. Ben Chaim, ühendades ja rajades masoreetlikku teksti, aitas kaasa mõne varase Piibli inglise keelde tõlke ja lõpuks King Jamesi versiooni (1611) tekkele.
Need tõlked on tehtud ben Chaimi textus receptuse põhjal. Piibli omamine rahva keeles viis omakorda Iisraeli ehk juudi rahva koha taasavastamiseni Jumala plaanides.
16. sajandi lõpus ja kogu 17. sajandi jooksul oli Inglismaa küllastunud Jumala Sõnast. John Richard Green ütleb:
“Inglismaast sai raamatu rahvas ja see raamat oli Piibel… See klassikalise õppimise ärkamine, mis toimus kontinendil, viidi Inglismaal Pühakirja tõlgete abil palju sügavmõttelisemalt läbi.”
G. Hensley Henson lisab:
“Näib, et Vana Testamenti loeti laiemalt kui Uut; selle vaim täitis rahva usulisi mõtteid kindlasti rohkem kui kristlik Pühakiri.”
Sellest sai alguse Briti Restorationist Movement, mida hiljem hakati nimetama kristlikuks sionismiks. Nende tunnete esimene väljendus kirjanduses oli Thomas Brightmani “Kas nad peaksid uuesti Jeruusalemma tagasi pöörduma?” (“Shall They Return to Jerusalem Again?)(1615). Seejärel ilmus Henry Finchi märgiline raamat “Maailma suur taastamine või juutide kutse” (“The World’s Great Restauration, or, the Calling of the Iewes”) (1621). Lõpuks leidsid need ideed väljenduse Balfouri deklaratsioonis (1917) ja see omakorda viis lõpuks Iisraeli riigi loomiseni (1948). Piibli inglise keelde tõlkimise roll selles on vaieldamatu.
Võib-olla oleks hea kuulata neid ben Chaimi alandlikke sõnu:
„Mida iganes ma alandlikult pingutades teha suutsin, tegin seda Jumala auks ja meie rahva hüvanguks. Mind ei hirmutanud see tohutu töö, mida tehes ma ei lasknud oma silmalaugudel kauaks kinni jääda, olgu talvel või suvel ega keeldunud keset külma ööd üles tõusmast, sest minu eesmärk ja soov oli näha selle püha töö lõpetamist. Õnnistatud olgu Looja, kes on andnud mulle selle privileegi alustada ja lõpetada see töö.”
Aamen selle peale.
Autor Jim R. Sibley / oneforisrael.org
Seulgi Byun (PhD, Cambridge'i ülikool) on Grove City College'i piibli- ja religiooniuuringute ning filosoofia osakonna juhataja, kus ta õpetab .....
On olemas rabiinlik traditsioon, mida nimetatakse "omeri loendamiseks." Selle traditsiooni kohaselt hakkate lugema päevi alates pesachi (paasapüha) esimesele .....
Lisaks teadmisele, et meil on levinud religioossed tekstid, ei tunne enamik tänapäeva kristlasi judaismi "kaasaegseid" vorme (peaaegu 2000 .....
«Pidin elama kahes täiesti erinevas maailmas. Esiteks juudina ja seejärel kristlasena. Alguses - piiratud kahtluste ja ebausu maailmas, .....
On olemas palju Jeesuseid. Rav Sha'ul (apostel Paulus) tunnistas seda, kui ta kirjutas: "Sest kui keegi tuleb ja .....
Rohkem kui 30 aastat olen kuulutanud, et antisemitism ei ole mitte ainult kõige kauem kestnud ja laialt levinud .....
Simchat Tora on rõõmus pidu Jumala Sõna uurimise lõpuleviimisest Tooras (Piibli esimesed viis raamatut), mis tähistab iganädalaste Toora .....
Oświęcim nagu iga teine linn Lõuna-Poolas; tiheda liiklusega tänavad, kitsad euroopalikud hooned ja kaasaegsed kaubanduskeskused. Seal on isegi .....
Traditsiooniliselt peetakse piiblikalendri kõige pühamaks päevaks, Jom Kippur tähendab sõna-sõnalt "katmispäeva", kuid tavaliselt tõlgitakse seda kui lepituspäeva. Ingliskeelne .....
KEMO suvepalvusel vestlesime Kamjanets-Podilskõi messiaanliku juudikogukonna rabi Vadim Škvarinskiga. Rääkisime tema lapsepõlve teekonnast Jumala juurde, usust taganemisest ja .....
Üks kõige levinumatest valedest messiaanliku judaismi kohta on see, et see "äkitselt" ilmus kahekümnenda sajandi viimasel poolel. Enamik .....
Kristlased, messiaanlikud juudid ja misjonärid seisavad silmitsi juudi radikaalide kasvava vaenulikkusega Iisraelis. Hiljuti üritasid Lehava organisatsiooni ja organisatsiooni .....