Leivamurdmist (armulauda) nimetatakse “kristliku usu keskjaamaks”. Seda tuntakse tavaliselt kui “Issanda õhtusöömaaega” või “euharistiat”. Selle käigus murtakse ja süüakse triibulist ja augustatud matzahd, mis sümboliseerib Issanda patuta keha ning võetakse sümboolne karikas. Jeesus kirjeldas seda karikat järgmiselt:
“Sest see on Minu Uue Testamendi Veri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks.” (Mt 26:28)
Kiriku ajaloos on leivamurdmist tajutud nii sakramendina, mida Ješua käskis regulaarselt täita (“Tehke seda minu mälestuseks”, Luuka 22:19), kui ka sakramendina, mis kannab endas erilise õnnistuse, pühitsuse ja Issanda tagasituleku kuulutuse ideed.
Aga leivamurdmise kontekst on oluline!
Kontekst on oluline selle “kristliku usu peamise jõujaama” olemuse selgitamiseks, eriti kuna see on kirikus keskne teenistus. Juhtub aga nii, et armulaua kontekst jääb kõige sagedamini kahe silma vahele.
Kui näiteks Jeesus ütles: „Tehke seda minu mälestuseks”, siis milline oli selle „selle” kontekst?
Kontekst oli paasasöömaaeg
Sel ajal sõid jüngrid pidulikku einet paasapühade alguse õhtul, piiblikalendri järgi 14. niisani päeval. See õhtusöök oli omamoodi paasapüha loo taaslavastus ja oli pühendatud ajale, mil Iisraeli lapsed vabanesid Egiptuse orjusest. Lugu Jumala kohtumõistmisest Egiptuses, kus Ta möödus tallede verega märgistatud majasid. Kuid “see” ei olnud kindlasti ainult varjatud “Viimane õhtusöömaaeg” enne ristilöömist, nagu seda sageli nimetatakse.
Varem ütles Jeesus:
“Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist.” (Luuka 22:15)
Sõnad “südamest igatsenud” räägivad praegusel hetkel tugevast keha, hinge ja teadvuse soovist, andes meile teada Jeesuse täielikust osalusest. Just paasapühade kontekstis andis Jeesus oma suurima ilmutuse.
Ta murdis leiba, aga mitte tavalist leiba.
Sel päeval meenutatakse paasapüha ja lahkumist. Hapnemata leiba. Seda tuntakse kui “hädaleiba”.
See peaks olema triibuline ja augustatud ning käes hoides tuletab see meelde lunastuse ja uue alguse kainestavat hinda. Selles kontekstis ütles Jeesus:
„See on Minu ihu, mis teie eest antakse; tehke seda Minu mälestuseks.” (Luuka 22:19)
Luuka 22:20 räägib meile, et Jeesus võttis paasapüha seederi ajal kolmanda karika, mida tuntakse ka kui lepituse või vabastamise karikat (mis on kooskõlas Pauluse sõnadega 1. Kor. 11:25, et Ješua võttis „karika pärast õhtusöömaaega”). Kolmas karikas täideti viinapuu viljast saadud punase joogiga, mis sümboliseerib paasatalle verd. Kuid selles kontekstis nimetas Jeesus end Jumala ülimaks Talleks, kes ohverdas enese meie lunastuse nimel, öeldes:
“See karikas on Uus leping Minu veres, mis teie eest valatakse.” (Luuka 22:20)
Natuke varuks tulevaks ajastuks!
Siis ütles Jeesus:
“Tõesti, ma ütlen teile, ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut veini Jumala riigis.” (Markuse 14:25)
See oli veel üks viis öelda, et Tema teisel tulemisel, kui Ta istub Taaveti troonile Jeruusalemmas, et rajada Jumala kuningriik planeedil Maa, „Jeesuse ja paasapühade ühendus jätkub”. Jumala lunastusplaani tähistatakse veel kord, kuid seekord täies mahus!
Leivamurdmise kontekst viitab sellele erilisele päevale. See oli “ülestõusmispühade ettevalmistamine”, ülestõusmispühade reede (Johannese 19:14; Sinod ja teised venekeelsed tõlked ütlevad: “reede enne ülestüusmispühi”, kuid kreeka sõna παρασκευή/paraskenoui tähendab “ettevalmistust” ja mitmeid Ingliskeelsed tõlked, sealhulgas KJV ja ESV, tõlgivad seda kui “paasapühade ettevalmistamise päeva”. See tähendab, et see söömaaeg toimus neljapäeva õhtul, 14. Niisani alguses, sest juudi traditsiooni kohaselt algab päev eelmise päeva päikeseloojangul. Sama päeva hommikul kell 9.00 (juudi kalendri järgi in siis endiselt Niisani 14. päev) on Jeesus ristil ja valab oma vere, avades Uue Testamendi, nagu Ristija Johannes ennustas:
“Vaata, Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Johannese 1:29)
Või nagu Paulus kirjutas:
“Meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud..” (1Kr 5:7)
Nagu näete, pole üllatav, et ajalooallikad teatavad, et selle piirkonna kirikud, kus Paulus 2. sajandil teenis, tähistasid 14. Niisanil paasapüha ja Messia ristilöömist [1].
Kontekst on oluline! Peame selle eest võitlema! Looge sellele koht meie mõtlemises! Lihtne korrigeerimine meie mõtlemises seoses selle päeva kontekstiga. Õhtusöögi kontekst. Kontekst, milles Jeesus paljastas, kuidas Uus Leping saab alguse Tema veres ristil, võimaldas meil uuesti kogeda meie Taevase Isa üldplaani kirge ja eesmärki Tema Pojas. See võib isegi ajaloo käigu korrigeerimisel rolli mängida!
Paasapühade tegeliku konteksti mõistmine mõjutab meie paasapühade kogemust
Allpool on mõned näited selle kohta, kuidas kontekst võib mõjutada meie arusaamist armulauast.
Ajalooline paasapüha Egiptuses 14. niisani päeval oli teade ja ennustus suuremast patuorjusest väljarändamisest, mis mõjutaks kogu maailma, kui Jeesus andis oma elu ristil 14. nisani päeval kui Jumala Tall, kes võttis ära kogu maailma patud.
Kui Jeesus ütles: „Tehke seda minu mälestuseks”, siis ühendas Ta Taevase Isa plaani minevikus Iisraeli ja Iisraeli Messia kaudu tulevase igavikuga. Nagu Paulus ütles: “Te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb” (1Kr 11:26).
Uus leping Jeremija 31. peatükis, mille Jeesus oma sõnadega, oma vere läbi ristil täitis, oli sisuliselt leping, mille Jumal sõlmis Iisraeliga ja millesse maailm kutsuti Messia kaudu. Selles lepingus otsustas Issand, et kirik leiab oma juured. Kuigi Jeesus keskendus uue lepingu isiklikele aspektidele, kirjeldab see leping ka Iisraeli tulevast rahvuslikku päästmist (Jr 31:31-37). Sel tuleviku suurel päeval võtab Jumal seaduse kiviplaatidelt ja kirjutab selle Iisraeli laste südametesse ja mõtetesse. Uus leping, mille Jeesus Teile ja mulle pakub, ei ole rahvuslik, vaid isiklik ja see on kättesaadav nii juutidele kui ka mittejuutidele.
Kontekst näitab, et kiriku ajalugu võttis kohutava pöörde, kui keiser Constantinus keelustas Nikaia kirikukogul aastal 325 Jeesuse surma, matmise ja ülestõusmise tähistamise kontekstis, milles see kõik juhtus – 14. niisanil piiblikalendri järgi ajaloolisel paasapüha päeval – ja jättis sellega paasapüha selle piibellikest alustest ilma. Selle asemel nõudis ta, et kõik kirikud tähistaksid ülestõusmispühi! Leivamurdmise tähistamine selle kontekstis aitab seega parandada Constantinuse sisse viidud moonutust.
Sakramendi kontekst aitab varustada Kirikut evangeelseks tööks, et „äratada juudi sõpru armukadedusele”. Ta aitab meie juudi sõpradel näha, et usu alus Jeesuses on juurdunud Issanda Iisraeli Jumala plaanis ja et Jeesuse järgimine ei ole “uus religioon”!
[1] Vt “Messias ja paasapüha” Bock/Glaser, Kregeli väljaannete 6. peatükk “Paasapüha ja Issanda õhtusöök” lk. 99-109 Brian Crawford; ka Eusebius Caesareast “Kiriku ajalugu” 5.23 ja Polycratese kiri Viktorile 5.24. Polycrates nimetab apostleid Filippust ja Johannest paasapühade tähistamise alusepanijateks Väike-Aasias ning nimetab seejärel veel kuut inimest, sealhulgas teda ennast, kes jätkasid seda tava kuni Polycratese päevadeni.
Autor – oneforisrael.org
Allikas: https://ieshua.org/hleboprelomlenie-vazhen-kontekst.htm
2018. aastal tähistasid paljud kristlased Suurt Reedet samal päeval, kui juudid tähistavad paasapüha. Kuid enamasti on teistel aastatel .....
Korintose kogudusel, nagu igal teiselgi, olid oma probleemid. (Selles oli inimesi!) Kahjuks pole keegi meist täiuslik, nii et .....
Mõnikord langevad paasapühade ja ülestõusmispühade tähistamine kokku ning mõnikord on nende vahel mitu nädalat vahet. Miks nii? Kui .....
Paljud meist seisavad piiblitekste lugedes silmitsi näiliste vastuoludega. Üks selline vastuolu, mida Uues Testamendis kohtame, puudutab paasapüha, mis .....
„Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitro lambaid ja kitsi. Kord ajas ta karja kõrbe taha ja jõudis .....
Kuulsa juudi targa ja õpetlase Ibn Ezra ühest klassikalisest Moosese raamatu tõlgendusest võime lugeda järgmist kommentaari viimase öö .....
Kui 24. septembril 2023 päike loojub, siis hakkavad kogu maailma juudid tähistama moed (määratud aega) Yom Kippurit ehk .....