“Ma ei tea, kuidas sa seda teed.” Minu 12-aasta pikkuse sõjaväelise abikaasa elu jooksul rääkisid paljud tsiviilnaised sel moel sõjaväelise elustiili muutlikkusest ja ettearvamatusest. Pereelu sõjaväelasega seisneb pidevas kohanemises, tühistamises ja paindlikkuses.
Ühel päeval, kui mu abikaasa Ethan oli treeningul, saime kolimiskäsu ja pidin oma pisikesega üksi terve maja ära pakkima. Teisel korral läks Ethan komandeeringusse, kui meie kolmas laps oli vaid kahekuune. Ta mitte ainult ei naasnud koju tütre juurde, kes teda ära ei tundnud, vaid ta pidi ka õppima, kuidas oma posttraumaatilise stressihäirega toime tulla.
Ma tean, et ma ei ole selles üksi. Igal sõjaväelase naise elus on omajagu takistusi ja õppetunde. (Ja ma tean, et sõjaväelased seisavad silmitsi oma probleemidega.) Naiseks ja emaks olemine on niigi raske ja veel enam sellise lisapingega. Õnneks tuletab Pühakiri meile meelde ilusat tõde, mis aitab meil kasvada õnnistuste ja raskuste ajal: Kristus on meis (Fl 4:12-13). Jumala Sõna üle mõtiskledes, pidevalt palvetades ja kohalikule kirikule toetudes saavad sõjaväelaste naised ja emad sel raskel eluperioodil vaimselt kasvada.
Mõtisklege Jumala Sõna üle
Me kõik mõtleme ja keskendume millelegi. Need võivad olla uudised, meie sotsiaalmeedia voog, taskuhäälingusaated, Netflix või eneseabiraamatud. Mõned neist võivad olla kasulikud. Kuid Pühakiri ei kutsu meid asjata üles mõtisklema Jumala Sõna üle päeval ja öösel (Ps 1). See kaitseb meid patu eest, õpetab meile õigust, julgustab meid mitte meelt heitma, annab mõistmist ebakindluse ajal ja tugevdab meid nõrkuse ajal (Hb 3:1; Õp 3:5-6). Veelgi enam, Pühakiri õpetab meile Jumalast ja aitab meil kasvada armastuses Tema vastu.
Sõjaväelaste naistena peame olema eriti ettevaatlikud, et hoida oma südant ja meelt. Minu jaoks tähendab see infotarbimise piiramist. Kui mu abikaasa oli reisil, siis selle asemel, et keskenduda uudistele nendes maailma piirkondades, kus ta viibis, leidsin Pühakirja üle mõtisklemisest tõelise õnnistuse. Vahetasin kurbuse rõõmu vastu, ärevuse rahu vastu ja distsipliini puudumise enesekontrolli vastu, kui täitsin oma meelt Piibli tõega mitmel viisil. Iga päev annab uue võimaluse tegeleda piinavate mõtete ja kahtlustega, seades esikohale Jumala Sõna.
Palvetage sageli
Paljud sündmused ja olukorrad on sõjaväelase naise kontrolli alt väljas, kuid tal on üks tegevussuund: palve. Ärevuse ja kahtluse ületamine palve kaudu tuletab meile meelde, et me ei ole üksi. Palve tugevdab meid selles, et Jumal ei hülga ega jäta meid kunagi ning annab meile võimaluse olla Temaga tihedas osaduses.
Palve täiendab ka Jumala Sõna üle mõtisklemist. Jumala meelelaadi tundmine ja uurimine viib kirgastumiseni. Tema lubaduste uurimine julgustab meid Tema poole palvetama. Ajaloo kohta lugemine ja teiste inimeste pattude nägemine tuletab meile meelde, et peame oma patud üles tunnistama. Õppimine, kuidas prohvetid, preestrid ja kuningad sõltusid Jumalast, julgustab meid tooma oma koormad Tema ette palve kaudu. Pidev ülestunnistus, tänu, kiitus ja palved peegeldavad väliselt meie sisemist usku Jumalasse.
Palve ei ühenda meid mitte ainult Jumalaga, vaid ka teiste inimestega. Sõjaväelaste naiste ja emadena saame palvetada oma laste eest ja koos lastega. Võime kutsuda oma sõpru, perekonda ja koguduse kogukonda koos meiega meie abikaasade eest palvetama. Mõned sõjaväelastest abielupaarid, kes seisavad silmitsi reisiga või pika väljaõppegraafikuga, valivad “koos palvetamiseks” kindla kellaaja, isegi kui nad on üksteisest kilomeetrite kaugusel. Viimase hetke reis, kohtumise tühistamine, abikaasa haavata saamine on kõik mured, mida saame palves Issandale anda ja kutsuda ka teisi üles selle pärast palvetama.
Toetuge oma kohalikule kogudusele
Kuna teenistuskohta vahetatakse tavaliselt iga kahe-nelja aasta tagant, on sõjaväelase elu muutlik. Siiski on meil endiselt käsk mitte jätta tähelepanuta kohtumisi teiste usklikega (Hb 10:25). Lisaks on Jumal meile kinkinud vaimsed annid, mida kohalik kogudus vajab tugevdamiseks ja ülesehitamiseks (1Kr 12). Teisisõnu, kokku tulemine ja Kristuse Ihus teenimine ei ole valikulised käsud.
Kohaliku koguduse heaks panustamine võib tunduda koormana sõjaväelasest emale, kes peab lastega üksi hakkama saama. Kuid iga pühapäevane ja kesknädalane kohtumine võimaldab meil peatuda ja oma Issandat meeles pidada. Kohaliku koguduse kaudu kasvatab Jumal oma rahvast vaimselt, annab vastutuse ja kaitseb meid tõrjutuse eest. Kiriku kogukonnale lootmine aitab sõjaväelaste naistel loobuda kalduvusest ennast isoleerida ja leppida reaalsusega, et me pole üksi.
Minul aitas koguduse kogukond muuta iga jumalateenistuskoha “koduks”. Isegi kui mu ümberkaudsed ei mõistnud sõjaväelist eluviisi, olid nad need inimesed, kes andsid mulle teenistuskoha, aitasid mul olla vastutustundlik, toimetasid toitu kohale, lükkasid lund ja hoolitsesid laste eest siis, kui ma pidin minema arsti kabinetti. Meie pere vajadused olid teada ja rahuldatud, sest olime aktiivsed kohaliku koguduse liikmed.
“Ma ei tea, kuidas sa seda teed,” ütlesid inimesed. Sõjaväelase naise elus on muidugi raskeid perioode. Kuid Issand varustas mind kõige vajalikuga.
Autor Diane Yago / thegospelcoalition.org / hristiane.ru
Allikas: https://ieshua.org/v-chem-bolshe-vsego-nuzhdaetsya-zhena-voennogo.htm
Jeesus ütleb, et abielu on Jumala poolt loodud suhteks, milles kaks elu sulanduvad üheks. Teie nimed saavad üheks, .....
Geoffrey Chaucer (1343-1400) tsiteerib kuulsas "Canterbury lugudes" vana tähendamissõna. Ühel päeval jahtis noor jahimees hirve. Kui jälitamisest erutatud .....
Ta teadis, et tavaliselt teeb esimese sammu mees. Ta teadis, et tema tegu võib tunduda vähemalt kahtlane ja .....
Kui Jumal lõi naise, venis tema tööpäev hilisõhtuni. Ingel küsis: "Miks sa tema kallal nii kaua vaeva näed?" .....