Paljud meist seisavad piiblitekste lugedes silmitsi näiliste vastuoludega.
Üks selline vastuolu, mida Uues Testamendis kohtame, puudutab paasapüha, mis toimus Ješua ristilöömise aastal. Kõik neli evangeeliumi ütlevad, et paasapüha eelõhtul naasis Ješua koos jüngritega Jeruusalemma seda tähistama vastavalt Toora juhistele.
Igal palverännakupühal tulid juudi mehed Jeruusalemma mitmeid ohvreid tooma, paasapüha einet valmistama, koos seda sööma ja paasapühade ajalugu meenutama. Nad mitte ainult ei mäletanud lugu sellest, kuidas Jumal nende rahva vabastas, mitte ainult ei elanud seda justkui uuesti läbi, vaid tahtsid ka tänada Jumalat selle eest, et Ta kaitses ja kaitseb neid edaspidigi karistuste eest, millega Ta seda maailma lööb. See on meile suureks julgustuseks, et meid on lunastatud Ješua, meie paasatalle, verega, kes on sündinud Temast Vaimu läbi, olles Jumala kojas, jäädes Temasse, järgides Teda, pidades kinni Tema käskudest, võttes vastu Tema armastuse ja olles Jumala kogukonnas, kaitstud karistuste eest, mis seda maailma tabavad.
Paasasöömaaeg erinevatel aegadel?
Vaatame, kuidas evangelistid seda paasasöömaaega kirjeldavad. Kolm neist (Matteus, Markus ja Luukas) räägivad peaaegu sama lugu. Näiteks Luuka evangeeliumist loeme:
„Saabus hapnemata leibade püha, mil paasatall pidi tapetama, ja Jeesus läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: „Minge ja valmistage meile paasa, et me seda sööksime!” Nemad küsisid temalt: „Kuhu sa tahad, et me selle valmistaksime?” Tema ütles neile: „Vaata, kui te lähete linna sisse, siis te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa sinna majja, kuhu ta sisse astub, ja ütelge selle maja peremehele: „Õpetaja ütleb sulle: Kus on võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?” Siis too näitab teile suurt vaipadega kaetud ülemist tuba, seal valmistage!” Nad läksid ja leidsid nõnda, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja. Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga. Ja ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist,…” (Luuka 22:7-15)
Näeme, et Ješua ja Tema jüngrid sõid paasat koos ohvritallega, mis oli valmistatud erilisel viisil, hapnemata leiva ja kibedate ürtidega ning nad sõid seda kuni Ješua risti löömiseni. Kuid Johannese evangeeliumist loeme midagi veidi teistsugust:
“Nad viisid nüüd Jeesuse Kaifase juurest kohtukotta. Aga oli varahommik. Ja nad ise ei läinud kohtukotta sisse, et nad ei rüvetaks end, vaid võiksid süüa paasat.” (Johannese 18:28).
Näeme, et teine rühm inimesi – sõdurid ja ülempreestritest ja variseridest vaimulikud– kavatsesid pühitseda paasat pärast Ješua ristilöömist. See tähendab, et millegipärast tähistasid need kaks rühma paasapüha erinevatel aegadel, kuigi kõigil juutidel oli käsk seda pidada teatud kellaajal ja kõik koos.
Vaatleme seda näilist vastuolu sünoptiliste (kolme esimest) evangeeliumi ja Johannese evangeeliumi vahel. Selleks peame vastama mõnele küsimusele:
1. Mida tähendavad mõned terminid paasapüha kirjeldamisel?
2. Millal pidi ohverdatama paasatall?
3. Kuidas sündmused evangeeliumides arenesid?
Terminoloogia
Mõistel ülestõusmispüha (paasapühad) on Piiblis mitu tähendust:
Esimene on Egiptuse orjusest väljumise mälestuspäev 14. kuni 15. niisani (2. Moosese 12:11-17). Sõna “pesach” pärineb tegusõnast “paasapüha”, mis tähendab “mööda minema”. Seda tähendust seostatakse kümnenda nuhtlusega, kui hävituse ingel lõi egiptlaste majades kõiki esmasündinuid veistest inimesteni, kuid ta ei löönud kedagi juutide majades, mille uksepiidad olid võitud talle verega.
Ka sõna paasa (ja pange tähele, et venekeelses piiblitekstis on see alati suure algustähtedega) tähendab paasatalle (nt 3. Moosese 23:5).
Ja me märkame ka terminit “paasapüha”. See algas 15. nisani päeval. Sel päeval peeti püha kokkutulek, et avada hapnemata leiva nädal pärast 14. nisani ohvreid (2. Moosese 12:16; 3. Moosese 23:6–7; Johannese 13:1).
Sünoptilised evangeeliumid räägivad hapnemata leiva esimesest päevast. 2. Moosese 12:18 järgi pidi hapnemata leiba sööma 14. nisani päeval koos paasaohvriga. Seda hoolimata tõsiasjast, et 3. Moosese 23:6 määratleb hapnemata leiva nädala alguseks, st ajaks, mil tuleb hakata hapnemata leiba sööma, nisani 15. kuupäeva. Ja seetõttu langeb meie kontekstis esimene hapnemata leiva päev kokku ohverdamispäevaga – nisani 14. kuupäevaga.
Paasapüha tähistamine Ješua ajal
14. nisani õhtul algasid Jeruusalemma templi õues loomade ohverdamised (5. Moosese 16:5-6). Kunagi oli see perekondlik püha, mil ohverdati Templi hoovis ja kogu pere kogunes koos koju ja sõi ohvrit. Kuid pärast kuningas Joosia reformi tähistati paasapüha söömaaega otse Templi sisehoovis. Esimesel sajandil, kui rahvas enam templihoovis ei elanud, hakati paasapüha õhtusööki taas koos perega tähistama. Aga tall ohverdati templis preestrite õues. (Josephus kirjeldab aegu juudi rahva elust, mil Jeruusalemma kogunes paasapühadeks üle kolme miljoni inimese). Ja erinevalt teistest ohvritest, mida viisid läbi preestrid, tappis paasatalle ohverdaja ise. See oli reeglina perepea või mitme väikesearvulise pere esindaja. Ohvri veri väljutati ja see voolas spetsiaalse renni kaudu Kidroni orgu, kus seetõttu oli väga viljakas muld.
Kuid paasasöömaaega sai pidada ainult Jeruusalemma müüride vahel asuvates eluruumides. Seetõttu pidasid palverändurid läbirääkimisi kohalike elanikega, kes andsid neile toa või lubasid paasat süüa maja sisehoovis või katusel. Raha selle eest võtta ei tohtinud, kuid kompensatsiooniks jäeti omanikele tapetud loomade nahad.
Ja kirjeldus, kuidas jüngrid paasasöömaajaks valmistusid, langeb sellega peaaegu täpselt kokku. See tähendab, et Ješua jüngrid pidid samuti ostma talle, ohverdama selle, tükeldama, küpsetama ja viima ülemisse tuppa, kus Õpetaja ja teised apostlid neid ootasid. Matteuse evangeeliumi 26. peatükis, Markuse 14. peatükis ja Luuka 22. peatükis märgitakse, et Ješua ja jüngrid järgisid Toora juhiseid ja ohverdasid paasatalle hapnemata leiva päeva õhtul. Nad valmistasid selle ja, pidades kinni ühest pühast, sõid seda koos hapnemata leiva ja kibedate ürtidega õhtul, et lihast ei jääks hommikuni midagi alles (2. Moosese 12:8).
Johannese evangeeliumis kirjeldatakse ka Ješua paasasöömaaega koos oma jüngritega. Ja kuigi selle eine üksikasju kirjeldavad kõik evangelistid erinevad, võime kindlalt väita, et see oli sama paasasöömaaeg, kuna sellel on mitmeid ühiseid jooni. Näiteks Ješua jüngrid sõid paasatalle – kõik neli evangelisti (Matteuse 26:17; Markuse 14:12; Luuka 22:7; Johannese 18:28) kasutavad sõna “paasapüha”, mis tähendab paasapüha ohvrit. Samuti räägib Ješua kõikjal Juuda reetmisest ning kõikjal kirjeldatakse jüngrite reaktsiooni sellele ja Juuda enda reaktsiooni.
Ohverdamine: milliste õhtute vahel?
Millal pidi paasatalle ohverdama? Juudi kalendri järgi on nisani 14. päev päev päikeseloojangust päikeseloojanguni. Seetõttu oli 14. nisanil kaks õhtust perioodi: üleminek 13. nisanilt 14. pärast päikeseloojangut ja üleminek 14. nisanilt 15. enne päikeseloojangut. 3. Moosese 23:5 ja teised kirjakohad selgitavad, et paasapüha ei tohtinud ohverdada mitte ainult 14. nisanipäeval, vaid ainult selle päeva teatud ajahetkel – õhtul. Aga tekib küsimus: mis õhtul?
Salmide 2. Moosese 12:6 ja 3. Moosese 23:5 venekeelne sinodaalne tõlge, milles öeldakse, et paasapüha tuleks tähistada õhtul, ei anna ohverdamise aega täpselt edasi. Heebrea sõna, mis on tõlgitud “õhtuks”, tähendab sõna-sõnalt “õhtute vahel”. Ja jälle tekib küsimus: milliste õhtute vahel?
Juudi kalender ja kronoloogia ei olnud pikka aega stabiilsed, neid muudeti mitu korda kuni hiliskeskajani vastavalt halahhilistele kaalutlustele. Kuni esimese sajandini pKr päeva tundideks ei jagatud. Alles esimesel sajandil pKr (ja me ei tea, kas Ješua eluajal või hiljem) hakati päeva jagama 12 tunniks.
Meie ajani säilinud juudi traditsiooni järgi jagasid juudid öö alguses kolmeks vahikorraks (vt 2. Moosese 14:24 ja teisi kohti) ning iga vahikord kestis neli tundi: esimene – 18-22 tundi; teine - kella 22-st kuni 2-ni; kolmas – kella 2 kuni 6 hommikul. Kuid pärast Iisraeli vallutamist roomlaste poolt hakkasid juudid kasutama Rooma tava jagada öö neljaks kolmetunniseks valvekorraks.
Päev jagunes hommikuks (kell 6-9), lõunaks (9-12) ja õhtuks (kella 12-18). Õhtu jagunes omakorda kolmeks perioodiks: kella 12-15 – esimene õhtu; 17-18 on teine õhtu ja ajavahemikku 15-17 nimi oli just “õhtute vahel”.
Traditsiooni kohaselt ohverdati paasapüha 14. nisani lõpus ajavahemikul, mida nimetatakse “õhtute vahele”, st 15–17 tundi enne 15. nisani algust. Just seda juudi traditsiooni kinnitab Josephus Flavius oma raamatu “Juudi sõda” 6. osas. Mishnah (esimene kirjalik tekst, mis sisaldab ortodokse judaismi põhilisi religioosseid ettekirjutusi) räägib ka sellise traditsiooni järgimisest paasatalle tapmise ajal.
Paasaohvri järjekorra muutmise põhjused
Vastavalt evangelistide kirjeldustele langes just sel aastal, mil Ješua hukati, paasaohvri päev reedele ja hapnemata leivapüha esimene päev laupäevale. Seetõttu ei saanud sel aastal täita käsku, mis on kirjas 2. Moosese 12:10 (“põletage ülejäänud paasaohver tulega”), kuna vastavalt käsule (2. Moosese 35:3) oli laupäeval lõkke tegemine keelatud. Ilmselt võiks sel juhul paasat süüa neljapäeval. See tähendab, et sel aastal tuli ohver tuua 15–17ni ja selle kahe tunni jooksul tükeldada. Siis tuli ohver koju tuua, kogu korjus lõkkel küpsetada ja enne hingamispäeva ära süüa ning ülejäänu ära põletada ja seda kõike kella 17-18ni. Seda oli lihtsalt võimatu õigel ajal teha.
Seetõttu võidi just Ješua hukkamise aastal neljapäeval paasapüha tappa ja ära süüa. Josephus (raamatu “Juudi sõjad” 6. jaotis) ütleb, et ühel päeval, esimese sajandi 60ndatel, tapeti 256 500 paasatalle. Kuigi riituse viisid läbi annetajad ise, oli tehniliselt “õhtute vahel” (15-17 tundi) raske seda templihoovis (preestrite hoovis) läbi viia. Raske on seda ette kujutada, kui just juudi ühiskonna kõrgeim juhtorgan (Sanhedrin) oleks andnud, sellist erandlikku olukorda silmas pidades, loa alustada paasatalle ohverdamisega varem.
Ilmselt kinnitavad seda sõnad Johannese 18:28-st nende ülempreestrite ja variseride sõdurite ja teenijate kohta, kes ei tahtnud end rüvetada, et saaksid paasapüha süüa. See tähendab, et nad soovisid pidada paasapüha õhtusöömaaega vastavalt traditsioonile ja jõuda reedel enne kella 18:00 paasa õhtusöögi ära süüa.
Järeldused
Kõik neli evangeeliumi räägivad kahest inimrühmast, kes söövad paasapüha koos ohvritallega erinevatel aegadel: Ješua ja Tema jüngrid – enne Ješua ristilöömist, ülempreestrite ja variseride teenijad ning võib-olla ka ülempreestrid ja variserid ise kavatsesid seda teha pärast Ješua ristilöömist. Millised on selle lahknevuse võimalikud põhjused?
Esiteks on võimalik, et Ješua maise elu ajal oli suurkohus andnud eriloa paasaohvri tapmise edasi lükkamiseks, kuna hapnemata leibade püha esimene päev langes laupäevale, mistõttu oli ka nii võimalik täita Toora juhiseid paasapühade tähistamise kohta ilma hingamispäeva seadusi rikkumata. Lisaks võis palverändurite rohkuse tõttu ohverdamise aeg edasi lükkuda. Ja ajaloolistes dokumentides on mitmeid tõendeid tähistamise kuupäeva edasilükkamise kohta. Seetõttu on loogiline oletada, et võib-olla oleks võinud eeltoodud põhjustel paasatalle tapmise aega edasi lükata.
Teiseks võib oletada, et Ješua maise elu jooksul ja Tema ristilöömise aastal kehtis kaks paralleelset juudi traditsiooni, mis lubasid või kirjutasid ette paasaohverdamise erinevatel aegadel juudi ühiskonna erinevatele kihtidele.
Kolmandaks on võimalik, et Ješua rikkus omal algatusel Toora korraldust, et “seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist.”
Eelpool käsitletust nähtub, et piiblitekst ei anna selget vastust küsimusele juudi kogukonna erinevate rühmade paasasöömaaja tähistamise kohta. Ja selliseid näiteid on Pühakirjas palju. Samas kontekstis võime leida teisigi näiteid ebakõlade kohta, nagu näiteks inglite arv ja asukoht Ješua haua juures (võrdle Matteuse 28:2, Markuse 16:5, Luuka 24:4 ja Johannese 20:12). Kuid nendel kirjakohtadel on ühine see, et need ei mõjuta meie päästmist ega igapäevast kõndimist Jumalaga.
Ješua surmale eelnenud sündmuste kirjelduses on peamine see, et Ta hukati täpselt 14. nisani päeval, samal päeval, mil ohverdati paasatall, ning täitis sellega ennustuse Tema kohta, saades meie paasatalleks, kes suri meie pattude eest. Ja me ei tohiks mingil juhul piinlikkust tunda selle pärast, et Pühakirja analüüsides võib meil tekkida arusaamatusi ja vastuseta küsimusi. See on meile lohutuseks, et Jumal teeb meie arusaamise piires kõik, mis on vajalik meie igavese päästmise ja meie igapäevase Temaga koos käimise nimel. Meie poolt on selle päästmise kinnitamiseks vaja lojaalsust ja pingutusi. Aamen.
Irina Sviderskaja, KEMO Messia Piiblikooli õpetaja / kemokiev.org
Allikas: https://ieshua.org/pochemu-ieshua-i-sluzhiteli-pervosvyashhennikov-eli-pashu-v-raznye-dni.htm
„Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitro lambaid ja kitsi. Kord ajas ta karja kõrbe taha ja jõudis .....
Kuulsa juudi targa ja õpetlase Ibn Ezra ühest klassikalisest Moosese raamatu tõlgendusest võime lugeda järgmist kommentaari viimase öö .....
Kui 24. septembril 2023 päike loojub, siis hakkavad kogu maailma juudid tähistama moed (määratud aega) Yom Kippurit ehk .....
Õnnistusi Teile ja Teie perele ja sõpradele! Issanda arm on uus! Au Temale! Paasapühad lähenevad! Päästmise ja lunastuse .....
Pühitsemine on seisund, kus väärtused muutuvad. Pühitsemine on protsess, mis algab Jumalast endast, Ješua ohvri kaudu, kes meid .....
Laulsime kunagi laulu sellest, et Jumal torkas meie kõrvad läbi, märgiks, et me saame vabatahtlikult orjadeks vastavalt 5. .....
Nendele diagnostilistele küsimustele mõeldes pidage meeles armu, mis vabastab Teid vaatama endale ja oma teenimistööle alandlikult ja ausalt. .....
Apostel Paulus nimetab Jeesust esmasündinuks surnute seast(1.Kr 15:20). Jeesuse ülestõusmise kaudu näeme kolme suurema juudi püha prohvetlikku tähtsust. .....
Kui üksteist jüngrit nägid Jeesust pärast Tema ülestõusmist ja võtsid Temalt vastu suure misjonikäsu, siis Matteuse sõnade kohaselt, .....