Ettekanne UMJC konverentsi teoloogiafoorumil 1988. aastal.
Igaüks meist, kes on seotud Messia teenimisega, on pikalt ja põhjalikult mõelnud rabiinitraditsioonide kohale messiaanlikus judaismis. Minu enda vaated on viimastel aastatel järk-järgult arenenud, kuid tahaksin Teiega jagada põhjuseid, miks ma olen jõudnud järeldusele, et rabiinitraditsioonidel tohiks olla meie eraelus või avalikus jumalateenistuses vähe kohta, kui üldse. Siiski lubage mul esmalt öelda, et kuigi ma olen sellel teemal palju palvetanud, uurinud ja vaielnud, tahan, et igaüks teist kaaluks minu esitatud argumente ja jõuaks seejärel oma järeldusele.
Jagan oma kõne kolmeks põhiosaks: Piibli tõde, vaimne elu ja tunnistuse ausus.
I. Piibli tõde
Oluline on mõista, et sõnal “traditsioon” võib olla vähemalt kaks erinevat tähendust, üks positiivne (tähenduses “ilmutatud tõde”) ja teine negatiivne (tähenduses “inimese loodud religioossed institutsioonid või reeglid”). Positiivse tähenduse näide on Pauluse manitsus tessalooniklastele, et nad hoiaksid kinni “traditsioonidest”, mida ta neile õpetas (2Ts 3:6); negatiivse tähenduse näide on Ješua hoiatus, et variserid rikuvad Jumala käske oma traditsioonide, see tähendab “vanemate pärimuste” (s 2) nimel.
Lubage mul selgelt öelda, et isegi parimad rabiinitraditsioonid on endiselt inimlikud, ja mis puudutab inimeste religiooni, siis Ješua tegi selle väga selgelt: “Mis lihast on sündinud, on liha ja see, mis on sündinud Vaimust, on vaim. .. Liha ei aita karvavõrdki. Vaim teeb kõik relavaks” (Johannese 3:6, 6:63). Kui kavatseme Jumalat vaimus kummardada ja teenida, võivad lihalikud traditsioonid ainult takistada. Sellega seoses küsib Paulus judaiseerivatelt galaatlastelt: “Kui olete Vaimust alustanud, kas te nüüd lõpetate lihas?” (Gal. 3:3). Ja nii vastandab Ješua variseride inimliku autoriteedi oma jumalikult kehtestatud autoriteediga, öeldes: “Jumal ütles seda… aga teie ütlete seda” (Matteuse 15:4-5).
Nüüd mu sõnade olemus on lihtne: kui me arvame, et saame vaimse elu inimlike traditsioonide kaudu, siis me eksime sügavalt. Kui üks asi on järgida rabiinide kalendrit mugavuse huvides, siis hoopis teine asi on palvetada rabide palveid või kasutada nende erinevaid religioosseid väljendeid ja meetodeid.
Kuigi Siddur võib olla täis ilu, puudub see täielikult Uue Testamendi tõde. Siddur (juutide palveraamat) ei anna vihjet, et meile on juba andeks antud, et Messia veri on meie eest juba valatud ja et Ta on juba surnuist üles tõusnud, taevasse tõusnud ja saatnud Vaimu, et see meis elaks ja meile jõudu annaks. Tema palved ei räägi midagi meie isiklikust ühendusest Isaga ning nende tormakas ja ülev toon on sageli kauge ja võõrastav.
Ausalt öeldes, kui ma palvetan jumalateenistuste ajal sidduri abil või kui ma uurin intensiivselt Talmudi või seaduste koode, millest enamik traditsioone tuleneb, tunnen ma teravalt, et rabiinlik judaism on Uue Testamendi usule võõras religioon. Veelgi enam, Iisraeli väljavalitu eksklusiivne rõhutamine Toora kaudu, ignoreerides samas paganaid, on Uue Testamendi usklike kogukonnas täiesti kohatu.
Märgin ka ära, et väga vähe siddurist saab positiivselt dateerida esimesse sajandisse ja suurem osa sellest, välja arvatud muidugi puhtalt Piibellik materjal, on üsna hiline. Ükski neist palvetest ei peegelda aga uusi vaimseid reaalsusi, mis tekkisid Ješua surmast ja ülestõusmisest ning sellele järgnenud Vaimu väljavalamisest. Mis puutub hilisemate rabide kirjutatud palvetesse ja arvestades asjaolu, et palve on kõige intiimseim asi, mida inimene saab Jumalaga teha, siis kuidas me saame palvetada nende inimeste palveid, kelle usk viitab sellele, et Ješua ei ole Messias?
Ješua õpetas, et uut veini saab hoida ainult uutes veinilähkrites, sest kui see valada vanadesse, siis need lõhkevad ja vein lekib välja, rikkudes nii veini kui ka lähkrid. Üheksateistkümnenda sajandi rabi Moshe Sofer, keda tuntakse Chatam Soferina, sõnastas fraasi “hadash asur min-haTorah” – “Kõik uus on Tooraga keelatud”, seega mida vanem asi, seda parem (vt tema vastust, Yoreh Deah, nr 19; Even ha-Ezer, lk 255-256); Usun, et see fraas, ehkki suhteliselt hiljutise päritoluga, peegeldab täpselt rabiinliku judaismi vaimu, mis vastandub teravalt meie messiaanlikule usule. Meie rõhuasetus uuele lepingule, uuele loodule ja uuele laulule, mille Jumal on meile suhu pannud, ületab traditsioonide vanad veinilähkrid.
Kuigi on võimalik, et esimesed jüngrid elasid kooskõlas mõne oma rahva tavaga, pole sellel mingit pistmist tänapäeva usklikuga, kes järgib rabiinitraditsiooni. Judaism on religioon, mis tekkis pärast templi hävitamist aastal 70 pKr ja eriti pärast juutide väljasaatmist Jeruusalemmast aastal 135. Sealtpeale läks rabiinlik väljendus oma rada, kus Talmudil oli keskne koht eluorientatsioonis ja massiivne õigussüsteem. Kuna varajased mišnai targad ei olnud piibellik-prohvetliku usu tõelised pärijad, siis oli paratamatu, et messiaanliku usu kasvades pidi tekkima skisma.
Kuigi meil on tänapäeval palju ühist oma rahvaga (nagu juutidel valdavalt paganate maailmas), ei tohi me unustada, et kui rääkida meie teest koos Jumalaga, siis Vaimu elu ei sobi kokku lihalike ilmingutega. Messia ja rabiini usu vahel on kvalitatiivne vaimne erinevus.
II. Vaimne elu
Lubage mul minna edasi vaimse elu teema juurde. Esiteks pean ütlema, et enne, kui ma kunagi messiaanlikul jumalateenistusel osalesin, hoiatas Jumala Vaim mind, et „kõik juutide kiusatused peituvad hingevallas. See võlub, ergutab, ajab segadusse ja lämmatab.” Muidugi võite selle vastu võtta või tagasi lükata kui Issanda sõna, kuid ma olen näinud paljusid armsaid usklikke sattumas sellesse lõksu. See võib alata vaimustusest midraši lugude või rabiinlike ütluste vastu või olla vaimne kiindumus sidduri või teatud rabiinide šabati kommetesse. Kuid varsti lakkab elu olemast nii lihtne kui varem! Messiaanliku halakha küsimused tunduvad olevat esmatähtsad ja keskseks saavad teisejärgulised küsimused, nagu näiteks see, kuidas saaksime pühade tähistamisse kaasata rabiinitraditsioone. Peagi leiab usklik end vaimselt lämmatatuna, ta palvetab vähem Vaimu elus, tunnistab vähem juudi hingedele, kartes öelda valet asja valel viisil, ning kiidab Ješuat üha vähem.
Mis juhtus? Oleme pööranud oma pilgu Ješualt eemale religioossete vormide poole. Ja paljude jaoks oli probleemiks mõistuse ja akadeemilise õppimise liigne rõhutamine koos ebapiisava rõhuasetusega palvele ja Vaimus elamisele. Rabbiinlik judaism oma rõhuasetusega õppimisele ja intellektuaalsele meisterlikkusele ning paljude oma tavade hingestatud ilu ahvatles mõningaid usklikke kalduma kõrvale oma usu lihtsusest Ješuasse.
Muidugi mõistan, et nende jaoks, kes mõistavad vajadust taastada oma tõelised Piibellikud juured, on palju keerulisi küsimusi ja ma ise olen kulutanud palju tunde, et uurida selliseid teemasid nagu messiaanlik halakhah ja muu taoline. Seda, mida ma ütlen, on aga äärmiselt oluline kuulda: kui me ei ammuta tõelisest viinapuust toitu ja elu, siis me hukkume. Nagu Ješuua ütles:
“Ükski oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge…. Minust lahus ei suuda te midagi teha.Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. ” (Jh 15:1-6).
Palun mõistke seda. Kui hakkasin osalema messiaanlikel jumalateenistustel ja sain seejärel Rockville’i Beit Messiah koguduse liikmeks, olin ma kindlasti erapooletu kogu rabiinitraditsiooni küsimuses meie jumalateenistustel ja oma isiklikus elus. Pealegi olin ma valmis ja nõus neid asju vastu võtma niivõrd, kuivõrd need ei olnud selges vastuolus usuga Ješuasse. Ja minevikus olen kaitsnud meie õigust järgida neid kombeid ja palvetada neid palveid, kui me seda soovime. Kuid ma usun nüüd täielikult, et oma solidaarsuse soovis juudi kogukonnaga (ja kahjuks tähendas see paljudele meist solidaarsust rabiinitraditsioonidega) oleme taandanud Tõelise Viinapuu kesksuse ja meie unikaalsuse rõhutamisest selles. Üks asi on juurutada oma usk Toorasse ja keskenduda see Ješuale, kuid hoopis teine asi on järgida rabiini traditsioone.
Lubage mul olla täpsem. Miks pole praktiliselt kõigis meie kogukondades märkigi tõelisest vaimsest ärkamisest? (Ja kui ma räägin ärkamisest, siis ärge arvake, et ma räägin mingist ülekuumenenud religioossest karismast. Ma räägin juudi meeste ja naiste võimsast sissevoolust Kuningriiki ja selgetest tõenditest Vaimu toimimisest meie seas. ) Miks on kirikuid, kus on tuhandeid väljakujunenud usklikke ja mõnel juhul sadu juutidest usklikke, samas kui suurimates kogudustes, millest saame rääkida, on vaid mõnisada inimest? Kui ütlete: “Mike, siis olete ebaõiglane. Oleme veel täiesti värsked, päris oma teekonna alguses,” siis vastan, et just sel ajal peaksime demonstreerima suurimat elujõu ja elu märke!
Meie liikumine eiloonud peaaegu ühtegi uut laulu, mis tähistaks Messia lõpetatud tööd või Tema vere väge. Lihtsamalt öeldes oli meil Jeesuse-kire asemel juutide segadus. Tegelikult olen käinud paljudel messiaanlikel jumalateenistustel, kus Ješua nime ei mainitud lauludes kordagi. Lugesin uuesti läbi mõne meie Messia lauluraamatu refräänid ja avastasin, et Ješuat ülistavad laulud olid mõnikord vaid üks kümnest, samas kui laule Jeruusalemmast ja Siionist leiti kõikjal.
Milles seisneb meie au? Ristis! Kus on meie vägi? Ješua nimes! Millest on meie jutlustes puudu jäänud? RISTIST JA NIMEST!
Lubage mul teha tõsine avaldus. Kui tunneme end vaimselt mugavamalt traditsioonilise rabi kirjutatud palvega kui pühendunud kristliku uskliku kirjutatud suurepärase ülistuslauluga, siis oleme ohtlikult vales positsioonis. Kas pole see põhjus, miks paljud meie kogukonnad on vaimselt jõuetud, kuna me ei ole teinud koostööd Isa keskse eesmärgiga, milleks on „et Jeesus oleks kõigis asjades esikohal” (Kl 1:18)? Kas Ješua ei õpetanud meile, et kui Ta on ülendatud, tõmbab Ta kõik enda juurde (Johannese 12:32)? Ja kas me saame õigustada selle piiratud aja jooksul, mis meil on avalikuks jumalateenistuseks, Ješuat teadlikult ignoreeriva materjali kaasamist? Kas meil on oma elusaginas ruumi palveteks ja tavadeks, millest puudub Jumala Vaim?
Usun, et meid on viidud eksiteele ja pandud arvama, et me ei saa samastuda oma rahvaga väljaspool rabiinitraditsiooni. Tegelikult võisid mõned teist mind kuulates juba järeldada, et ma ütlen midagi sellist: „Jäta oma juutlus maha! Lõpetage Iisraeli eest palvetamine! Kellele Toorat vaja on?” Aga see pole sugugi see, mida ma silmas pean. Minu mõte on vastupidi hoopis järgmine: milline seos on meie elul Messias Ješuas ja nende traditsioonide vahel, kelle usk on rajatud Tema tagasilükkamisele? Ješua ütles, et Tema tõde on ülalt, varjatud tarkade ja mõistlike eest ning ilmutatud väikelastele (Johannese 3:31, 8:23; Matt. 11:25). Üks juhtiv rabiiniteadlane ütles aga: „Tõde tulgu maa pealt. Tõde on see, mille üle targad otsustavad koos inimmõistusega” (Aryeh Leib, Choshen Mishpat’i Kesot Ha-Chosheni sissejuhatus, tsiteeritud Berkowitzis, „Not in Heaven”, lk 55). Kuidas saame neid sõnu ühitada?
Võin vaid öelda, et piiblijudaism ja rabiinijudaism on kaks täiesti erinevat usku. Üks põhineb ühekordsel Jumala Talle ohverdamisel; teine asendas selle palve, meeleparanduse ja heategudega. Üks põhineb sisimas elava Vaimu tunnistusel ja Jumala Sõna ilmutusel; teine põhineb loogilisel järeldusel ja inimlikul traditsioonil. Üks põhineb elava Jumala väe avaldumisel; teine põhineb enamuse otsusel. Üks vabastab oma järgijad vabalt väljendama kiitust, kummardamist ja palvet; teine reguleerib, millal ja kuidas palvetada ja isegi mida öelda.
On selge tõsiasi, et juute, kes olid kõige rohkem pühendunud rabiini ortopraktikale, oli kõige raskem Issanda juurde juhtida ja traditsioonilise judaismi sünniga seotud varajased rabid lükkasid messiaanliku usu kõige selgemini tagasi. Paljud meie ortodoksed vennad, kes õppisid Ješuat Issandana tundma, olid enne Messia vastuvõtmist oma traditsioonilises usus pettunud. Miks nii? Sest rabiinireligioon on evangeeliumiga vastuolus nii sisult kui ka vaimult. Ja kui Te võite öelda: “Ma usun, et rabiinliku judaismi mõningaid jooni saab teatud pingutusega lunastada,” vastan: “Miks otsida räbust hõbedat, kui puhast kulda on palju?”
Kas me peaksime jumalateenistustel kandma tallitit (juutide palverätik)? Ilmselgelt on see isikliku ja/või kogukondliku veendumuse küsimus. Kuid pidage meeles: kui me teeme seda religioosse kohustuse või teenistusena, siis kanname rüüd, mis ei vasta piibellikele tutinõuetele (kuna sellel puudub sinine värv ja see ei kuulu meie igapäevase riietuse hulka) ja me kanname midagi, mille keerukas sõlmede ja niitide kude tuletab meile meelde, kui kaugele läksid rabid usuelu reguleerimisel.
Kas peaksime süütama šabati küünlad ja pidama traditsioonilist palvet? Jällegi, see on individuaalse otsuse küsimus. Kuid ma olen alati mõelnud, miks me võtsime kasutusele traditsioonilise kombe palvetada valepalvet (nimelt et “Jumal käskis meil süüdata küünlad”, kuigi ma saan aru, et paljud messiaanlikud juudid on selle osa üle vaadanud) ja üritasime sinna Ješua kui “maailma valguse” juurde lisada? Mis on sellel pistmist šabatiga? Kuidas tõstab see esile tõelise rahu, mis meil praegu Ješuas on? Ja kui me püüame austada Toorat, siis miks me süütame reede õhtul pärast pimedat tule?
III. Tõendite terviklikkus
Kõik see viib mind viimase punktini, milleks on tunnistuse terviklikkus. Võite öelda: “Olen Teiega täiesti nõus. Rabiinitraditsioonides puudub vaimne elu. Ma teen seda ainult selleks, et olla juutide jaoks juut.” Aga kas see tõesti toimib? Kas me tõesti teeme seda, mida Paulus 1. Korintlastele 9. peatükis ütles?
Aastate jooksul olen säilitanud tihedad sõprussuhted mitmete rabidega, mõned neist on ortodoksed ja teised konservatiivid. Nende peamine etteheide messiaanliku judaismi kohta oli see, et see oli petlik ja pealiskaudne. Kuigi nad olid nõus minuga Ješuast rääkima, kurvastasid nad sügavalt messiaanlike juutide pärast.
Usun, et nende süüdistused on põhimõtteliselt õiged, kuigi me ei kavatsenud kunagi kedagi eksitada, ja ma olen kindel, et meie motiivid olid puhtad. Lubage mul proovida seda teile rabiinilikust vaatenurgast seda selgitada.
Traditsiooniline rabiinlik judaism on just see judaism, mis põhineb rabiini traditsioonidel. Neid traditsioone, mida ortodokssed tunnustasid kui ettenägelikult edasi antud ja arendatud 3500-aastase Toora ajaloo jooksul, peetakse juutide elu põhiolemuseks. Need on kohustuslikud kõigile, kes tunnistavad rabide autoriteeti. Sellepärast on traditsioonilisest vaatepunktist täielik pühaduseteotus ja peaaegu jumalateotus järgida üht tava, vaadata mööda teisest seadusest ja seejärel loobuda kõigist teistest meie valitud traditsioonidest. Seda tehes rikume me rabiinliku halacha olemust, mis püüab reguleerida juudi elu Jumala ees alates tema esimestest hommikuhetkedest kuni kesköömõtisklusteni.
Mida me räägime rabiinikogukonnale (ja olgem ausad, kui tahame mõjutada oma rahvast, peame mõjutama rabisid), kui valime oma jumalateenistustel traditsioonilise liturgia osad ja jätame osa neist kõrvale, kanname reede õhtul tallitit, ja yarmulkesid, süües McDonaldsis kiirtoitu? Kas Te ei mõista, kui solvav see on? Selle asemel, et juhtida tähelepanu Ješuale, juhib see tähelepanu teisejärgulistele probleemidele. Oleme tahtmatult süüdi suulise seaduse rüvetamises, aktsepteerides mitmeid selle traditsioone, kuid lükates tagasi peaaegu kogu selle autoriteedi ja kohasuse. Uskuge mind, rabiinlik judaism on kõikehõlmav religioon, mis hõlmab juudi kõiki võimalikke eluvaldkondi. Traditsioonilise judaismiga tutvuja jaoks on vaja aastaid õppida, et isegi põhitõed omandada! Aga meie siiani hääldame heebrea keeles valesti “Messias” ja “Püha Vaim”. Kellega me nalja teeme?
Jah, kuulutagem julgelt oma usu tõelist juutlikkust. Aga miks trampida hoolimatult jalge alla traditsioonilised tunded, mis on neile pühad? Rääkides meie mittereligioossetest juudi sõpradest, siis miks me püüame neid traditsioonide juurde meelitada? Miks saata segaseid signaale selle kohta, kes me tegelikult oleme?
Kuidas me end tunneksime, kui meie koosolekule tuleks grupp inimesi, kes ütleksid: „Ära arva, et me ei usu Ješuasse. Meie usume! Laulame jumalateenistustel “Ta on Issand”. Muidugi usume ka, et Krishna on Issand ja Sun Myung Moon on samuti Issand!” Meile see muljet ei avaldaks! Me ütleksime, et nad on sektandid, lihtsalt ja selgelt. Aga just nii me end juudi kogukonnale esitleme. Neil on raske meid tõsiselt võtta. Mõnikord jätab meie avalik jumalateenistus ühe ja meie eraelu teise mulje. Mis sõnumit me edastame? Kui me nimetame oma juhte “rebbedeks”, kas me ei provotseeri asjatult rabiinide kogukonda, eriti kui mõned meie mehed ei suuda isegi heebrea keelt lugeda ega mõista, rääkimata Mišna kuue osa ettelugemisest? Seda tähendab ju meie rahvale “rebbe” – kogukonna õppinud vaimne juht, asjatundja kõigis juudi seaduste ja tõlgenduste küsimustes.
Huvitav on ka see, et varajaste juudi usklike seas ei kasutatud minu teada kunagi nimetust “Rav” või “Rebbe” õpetajavanemate tähistamiseks, kuigi traditsioonilistes ringkondades kasutati seda laialdaselt. Ja kui soovite natuke uurida, vaadake, kas leiate tõendeid selle kohta, et kirikuisad süüdistasid neid varaseid messiaanlikke juute (tavaliselt kutsutud naatsaretlasi) rabiinitraditsioonide järgimises. See hetk on oluline! Varem või hiljem peame mõistma, et juut ei tähenda kuulumist rabiinijudaismi.
Olen praegu Messiaanliku Ješiva juht, kuid olen kaotanud mõned sõbrad ortodoksesr kogukonnast, sest nad arvavad, et nimi “Yešiva” on eksitav. Ja ma mõistan nende seisukohta. Juudi kogukonnas on sõnal “Yešiva” konkreetne tähendus. Hiljuti pöördunud ortodoksne rabi Iisraelist tuli minu juurde Marylandi ja ütles, et meil pole päris Ješivat. Sellel sõnal oli tema jaoks konkreetne tähendus ja kui meie eesmärk on tõhus suhtlemine, olgem tundlikud emotsioonidest laetud sõnade kasutamise suhtes. Võib-olla peaks meie õppeasutus kandma nime “Messiaanlik koolituskeskus” või “Messiaanliku väljaõppe keskus”? Olen ettepanekutele avatud, tõsiselt. [1989. aastal muudeti kooli nimeks Messiaanlik Piibli Instituut ja Teoloogiline Seminar.]
Seega on igaühe enda otsustada, kuidas nende probleemidega tegeleda. Ma tunnistan Teie õigust omada oma kindlaid arvamusi. Loodan, et mõistate minu õigust omada oma õigust!
Ometi on minu mõte lihtne ja selge: ma usun, et Jumala Sõna on meie Teejuht, Jumala Vaim on meie Õpetaja ja meie ees on tohutu ülesanne – meie rahva Iisraeli päästmine ja meie isiklik ustavus Jumala kutsumisele. Rabiinitraditsioon saab selle täitumist ainult takistada selle üleskutse täitmist. Tegelikult jõudsid kaks meie juhti teineteisest sõltumatult järeldusele, et rabiinide palveid palvetavate messiaanlike juutide fenomen sarnaneb Iisraeli lastega, kes alistavad sõjas oma vaenlased ja pöörduvad seejärel ümber ja kummardavad oma ebajumalaid! Tõsine avaldus muidugi; sellegipoolest on need sõnad täis tõde.
Johannese 16:2 Ješua ütles meile, et meid visatakse sünagoogidest välja meie usu tõttu ja kahjuks nii juhtuski. Kuid õhus on muutusi ja midagi uut on toimumas. See ei ole aeg rabinismi kehasse toomiseks ega ka traditsioonilise leeri tagasipöördumise võimaluste otsimiseks. Pigem, olles läinud Ješua juurde „väljapoole leeri, kandes Tema teotust.” (Hb 13:13), on sünagoogil aeg meie juurde tulla.
Autor: Michael Brown / thelineoffire.org
Allikas: https://ieshua.org/mesto-ravvinisticheskih-traditsij-v-messianskom-iudaizme.htm
Rabid ja nende järgijad süüdistavad meid, Messiasse Ješuasse uskujaid, sageli Toora ignoreerimises, kui nad ilmselt elavad selle reeglite .....
On olemas rabiinlik traditsioon, mida nimetatakse "omeri loendamiseks." Selle traditsiooni kohaselt hakkate lugema päevi alates pesachi (paasapüha) esimesele .....
Lisaks teadmisele, et meil on levinud religioossed tekstid, ei tunne enamik tänapäeva kristlasi judaismi "kaasaegseid" vorme (peaaegu 2000 .....
Tõenäoliselt olete kuulnud naeruväärset süüdistust, et Piibli algtekst on sajandite jooksul rikutud, nii nagu sõnad "katkise telefoni" mängus. .....
Aastaid tagasi loobus mees, kes oli Ameerika kristlikes ringkondades tuntuks saanud usu juutide juurte õpetamisega, oma usust Ješuasse .....
Paasapüha karikas on meie lunastuspühana tuntud päeva üks võtmesümboleid. Paasapüha loo originaaltekstis pole aga karikat ainsatki korda mainitud. .....
Mõnikord langevad paasapühade ja ülestõusmispühade tähistamine kokku ning mõnikord on nende vahel mitu nädalat vahet. Miks nii? Kui .....
On selge, et kurjade hävitamine on põhjus rõõmuks. Vabadus on saabunud. Türannia kukutatud. Vangid on vabastatud. Kurjusele on .....
Vaatame lähemalt igivana vaidlust. Jesaja 53. peatükk on sajandeid tekitanud rabide seas arutelusid. Enamik juute ei tea seda .....
Piibel on raamat, mida on põlvest põlve peetud asjakohaseks ja tähendusrikkaks. Hoolimata kultuuri mõõnadest ja voogudest, on Piiblist .....