Tallinna Kristlik Evangeelne Linnakogudus

Shushako Endo raamatust “Vaikus”

Miks Jaapanis tapeti kristlasi ja millest ajalugu vaikib?

Raamatu ajalugu 

Shushaku Endo (1923–1996) — jaapani kirjanik ja üks tuntumaid kaasaegse jaapani kirjanduse esindajaid, kelle teoseid on tõlgitud kõigisse tähtsamatesse maailma keeltesse. Ta on paljude jaapani ja maailma kirjanduse preemiate laureaat aga samuti Nobeli preemia nomiment.

Shusaku Endo elu ja töö arenes Jaapani ajaloo raske perioodi taustal. Tema lapsepõlv möödus okupeeritud Mandžuurias, noorpõlv ja tudengiaastad langesid sõjaeelsete militaristlike ja natsionalistlike tunnete tõusule, aga ka II maailmasõja aastatele.

Lisaks sellele komplitseeris algaja romaanikirjaniku niigi rasket eluolukorda katoliiklik usk, mille Shusaku Endo võttis ema palvel 12-aastaselt vastu, ja pikale veninud konflikt isaga, kes oli unistanud, et pojast saab kas filoloog või arst.

Ent juhtus, et ta saadeti koos teiste Jaapani tudengitega sõjajärgsetel aastatel riigi kulul Euroopasse haridust omandama. Elades Prantsusmaal suutis Syusaku Endo süvendada oma teadmisi Euroopa kultuuritraditsioonidest.

Kõik need eluloolised faktid kajastuvad kirjaniku loomingus, mida läbib pidev püüe mõista kristlust Jaapanis ning ida ja lääne suhteid.

Raamatust

Romaan “Vaikus” ilmus esmakordselt 1966. aastal.

XVII sajandi keskel reisisid kolm Portugali misjonäri Jaapanisse, teades, et see riik kiusab kristlasi julmalt taga. Preestrite eesmärk oli leida oma õpetaja Padre Ferreiro, kelle kohta oli teada, et ta oli piinamise ajal usust loobunud. Pärast tungimist suletud ja neile arusaamatusse riiki jätkasid misjonärid salaja oma tegevust ja sattusid vanglasse. Nende ees seisis keeruline valik: loobuda oma usust või vaadata, kuidas Jaapanis kristlasi piinatakse ja tapetakse.

Miks jäi Jaapan ristiusust ilma?

Jaapani ristiusustamine on üks dramaatilisemaid perioode riigi ajaloos. Selle protsessi lähtepunktiks peetakse aastat 1549, mil Jaapanis kõlas esimene jutlus: selle edastas Kagoshimas (Kyushu saare lõunatipus asuvas linnas) jesuiit Francis Xavier, Portugali misjoni juht, kes saabus tõusva päikese maale, et sinna ristiusku istutada.

Esimestest sammudest alates oli kristlus kõige tihedamalt seotud Kyushu saarega. Kohalikud rannikuvürstiriikide feodaalid, kes mõistsid ülemerekaubanduse eeliseid, ei tunnistanud mitte ainult innukalt uut usku, vaid sundisid ka oma samuraisid ja talupoegi end ristima. Asi edenes kiiresti ja peagi pöördus peaaegu kogu Kyushu saare elanikkond ristiusku. Kristuse õpetused levisid peamisele saarele – Honshu, tungides kõigisse eluvaldkondadesse. Misjonäride mõju riigi elule oli tohutu.

Sajand hiljem keelustasid võimud kristluse ja alustasid selle välja juurimisega. Muutudes entusiastlikest jumalateenijatest kõige karmimateks ristiusu tagakiusajateks. Kui algul väljendasid Jaapani valitsejad isegi kavatsust muuta kogu riigi elanikkond kristlasteks, siis hiljem loodi spetsiaalne sekt, mis sundis kõiki võõrasse usku kuulumises kahtlustatuid läbima “puhastumise värava”, sundides inimesi jalge alla tallama ristilöömist või spetsiaalseid silte Kristuse ja Neitsi Maarja kujutistega.

Neid, kes vastu hakkasid põletati tuleriidal, löödi risti ja piinati. Tagakiusamise kulminatsiooniks oli talupoegade ülestõusu mahasurumine Shimabaris (1637), mis toimus kristlike loosungite all. Üksikasjadesse laskumine võtaks lugejalt avastamisrõõmu, sest Endo romaanis korratakse dokumendile lähedase täpsusega episoode riigi ristiusustamise ajaloost. Vastaspoolte seisukohad ja argumendid on selgelt välja toodud nende teoreetilistes vaidlustes.

Lisame ainult, et 1597. aastast kui Jaapan värises, saades teada kahekümne kuue märtri ristilöömisest Nagasaki mägedel kuni aastani 1697, kui toimus viimane kristlaste vastu suunatud tagakius Mino provintsis, suri riigis umbes neli tuhat kristlast. Kuid isegi pärast seda levis Jaapanis kristlus – väikestes salajastes kogukondades, kus usulisi riitusi peeti sügavas saladuses. Keeld tühistati alles 1865. aastal, vahetult enne Meiji restauratsiooni.

Kristlusesse suhtumine muutus sedavõrd järsult kuna võõras kohalolek ja mõju riigis oli väga jõuline. Pühade isade aktiivsus, mis ei tundnud piire, viis Jaapani tegeliku koloniseerimiseni. Valitsus ei soovinud aga oma riigile sellist saatust.

Võeti kasutusse kõige radikaalsemad meetmed: jaapanlased läksid veel kaugemale kuulutades välja eneseisolatsiooni. Kuni 19. sajandi keskpaigani ähvardas surmanuhtlus kõiki jaapanlasi, kes üritasid riigist lahkuda ja kõiki välismaalasi, kui üritasid riiki siseneda.

Ainukeses kaubanduspostis, mis alles jäeti Nagasakisse kontaktiks välismaailmaga, elasid Hollandi kaupmehed tegelikult koduarestis kahtluse ja hirmu õhkkonnas. Miski, isegi mitte märkimisväärsed eelised, mida arenev rahvusvaheline kaubandus lubas, ei raputanud valitsuse otsusekindlust riik „sulgeda“, kaitsmaks seda kristlusesse nakatumise eest. Jaapani saareline positsioon aitas kaasa isoleerimise poliitika õnnestumisele.

Kristluse likvideerimine Jaapanis, mis leidis aset julmalt ja järjekindlalt, on saanud selle usutunnistuse sajandeid kestnud ajaloo üheks traagilisemaks episoodiks. Jaapani kristlaste tagakiusajate eesmärk ei olnud niivõrd usklike karistamine, kuivõrd püüd neid sundida usust lahti ütlema. Fakt on see, et tavaline hukkamine – pea maharaiumine, tuleriidal põletamine, ristilöömine ristil – suurendas vaid märtrite hiilgust, kes läksid surma nagu peole, lauldes usulisi hümne koos rahvamassidega.

Selleks, et ketsereid meelt parandama sundida leiutati üha keerukamaid ja valusamaid piinamisi. Näiteks põletati küttepuid ohvritest teatud kaugusel, nii et kannatanutele tundus, et nad praevad aeglase tule kohal. Oli ka teisi kohutavaid piinamisviise – “vee rist”, “kaev” …

Selle kõige kohta saate täpsemalt lugeda romaanist “Vaikus”.

Ajalooline draama on lõppenud, kuid huvi selle perioodi vastu ei kao. Kristluse saatus Jaapanis pole mitte ainult traagiline, vaid ka salapärane. Milline oleks ristiusu mõju kui poleks olnud tagakiusu? Ajaloolased ja teoloogid, filosoofid ja kirjanikud kajastavad seda, kuid veenvat vastust pole veel suudetud anda. Ja kas see on isegi võimalik? Probleem on äärmiselt keeruline, selle lahendamisel tuleb liiga paljude teguritega arvestada. Kuid üks on selge, aktiivne võitlus kristlusega häiris sündmuste loomulikku kulgu ja sellest järeldub, et vastus võib olla ainult hüpoteetiline.

Endo ise vastab küsimusele, kuidas Jaapani kristlik saatus oleks võinud soodsatel tingimustel kujuneda: „Mitte tagakiusamine ja hukkamine ei hävitanud kristlust. See suri, kuna ei suuda siin ellu jääda …” Endo loob oma mõtete kinnistamiseks muljetavaldava pildi: Jaapan on soo, kristluse„ võrsed” ei saa selles juurduda.

Shusaku Endo kristlik kirjanik usuteemadel, on Jaapani kirjanduse eelkäija. Eriti palju kristlasi oli Jaapani kirjanike seas eelmise sajandi lõpus. Vahetult pärast kristluse keelu tühistamist 1865. aastal hakkas see Jaapanis aktiivselt levima.

Kristlust seostati lääne tsivilisatsiooni saavutustega, isikuvabaduse ideega ja humanismiga. Jaapanlased eelistasid protestantismi: selle puritaanlik raskusaste vastas rohkem uue moraali nõuetele.

Lisaks sellele hoiab protestantlus Jaapanis juba pikka aega eriti tugevat positsiooni (katoliku misjonärid – portugaallased ja hispaanlased – ning Hollandi ja Inglise kaupmehed, protestantlike võimude esindajad, kes tulid Jaapanisse 16. ja 17. sajandil, käitusid erinevalt. Vastupidiselt katoliiklastele piirdusid protestandid kaubandusega ega püüdnud pöörata riigi elanikke oma usku, nii et nende ja Jaapani võimude vahel ei tekkinud ideoloogilist konflikti.)

Lisaks “Vaikusele” on Jaapani kristluse teemale pühendatud romaan “Samurai”, draama “Kuldne riik”, lugu “Unzen” ja paljud teised teosed.

Olulised faktid:

Romaan põhineb reaalsetel sündmustel, mis leidis aset 17. sajandi keskpaigas.

Esmakordselt ekraniseeris romaani “Vaikus” Jaapani režissöör Masahiro Shinoda 1971. aastal.

Hollywoodi režissööri Martin Scorsese käe all valmis 2016. aastal Shusaku Endo romaani põhjal samanimeline film.

Romaane “Vaikus” ja “Sügav jõgi” pidas kirjanik oma elutöödeks. Enne surma palus ta, et mõlemad raamatud pandaks talle hauda kaasa.

1966. aastal lavastas režissöör Hiroshi Akutagawa romaani “Vaikimine” põhjal kirjutatud näidendi “Kuldne riik”.

Nagasaki linnas on püstitatud Endo teose “Vaikimine” auks monument , millele on lisatud tsitaat romaanist: “Inimkond on nii kurb, Issand, ja ookean on nii sinine.”

Tsitaadid romaanist

Ta tundis neile kogu südamest kaasa, aga ei aidanud millegagi. Empaatia pole tegevus. See pole veel armastus. Kaastunne nagu ka kirg on lihtsalt omamoodi instinkt.

Ei ole tugevat ega nõrka. Kes saab öelda, et nõrk kannatab vähem kui tugev?

Häda karjasele, kui lambad teda ei vaja.

Patt on ükskõiksus, mis võimaldab ühel inimesel teise elu jalge alla tallata, mõtlemata üldse tema poolt põhjustatud piinadele.

Siinsed inimesed ei julge näidata meeleheidet ega isegi rõõmu. Pikk tunnete varjamise vajadus muutis nende näod tõelisteks maskideks.

Kui inimesele surutakse peale midagi, mida ta üldse ei vaja, nimetame meie seda häda-heategudeks.

Peaasi, et Jaapanisse jääb vähemalt üks preester, nagu Rooma katakombides altari ees põlev lamp.

Kuid nagu teate, kui mul poleks väärikust, piiluksin võib-olla ka varjamatult, oodates ohtu. Selles pimeduses ajab mind edasi ainult inimväärikus ja jutlustaja kohustus.

Muidugi Jumal ei eksisteeri selleks, et Teda kaebuste ja palvetega häirida; Jumalat tuleb kiita palvetes. Kuid kui keeruline on katsumusetunnil jätkuvalt Issandat kiita – nagu pidalitõves Iiob…

Ta tuli siia, et pühendada oma elu jaapanlastele, kuid tegelikult läks kõik vastupidi: just nemad läksid surma tema eest.

Jumal, kuidas ma Su vaikimist kuuldes, pahaseks sain!

Olen viimane kristlik preester selles riigis. Issand ei vaikinud. Kogu mu elu rääkis Tema eest.

Massilise petmise ajastul on meile oluline ja vajalik omada eristusvõimet, mille annab Jumal.

Allikas: https://www.invictory.org/articles/reviews/books/2926-syusaku-endo-molchanie-pochemu-v-yaponii-hristian-ubivali-i-o-chem-umalchivaet-istoriya