Tallinna Kristlik Evangeelne Linnakogudus

„Siiani on Issand meid aidanud!” (1. Sam 7:12)

Sõna “siiani” on nagu käsi, mis osutab mineviku suunas. Tõesti oli “möödunud palju aega, möödunud kakskümmend aastat” (s. 2) , aga isegi kui oleks möödunud seitsekümmend aastat oleks “Issand meid aidanud!” Kas siis läbi vaesuse, rikkuse, haiguse või tervise, kodus või võõrsil, või maal, merel, õhus, kas siis aus, autuses, raskustes, rõõmus, läbikatsumistes, triumfis, palves või kiusatuses – „Siiani on Issand meid aidanud!”

Meile alati meeldib vaadata puudega palistatud puiesteed. Puud on nii ilusad ja moodustavad omamoodi templid tugevate sammaste ja lehtedest kuplitega. Nii nagu te vaatate naudinguga sellist puudega ääristatud teed, miks mitte samamoodi vaadata tagasi oma eluaastatele? Vaata Jumala halastust kui suurt rohetavat kuplit enda kohal ning Tema armastust ja ustavust kui sambaid, mis on toonud sulle palju rõõmu. Kas sa näed lindusid okstel laulmas? Kui sa vaatad lähedalt, siis sa kindlasti näed mitmeid, sest nad laulavad “siiani”.

Need sõnad osutavad ka edasi. Keegi, kes jõuab teatavasse punkti ja kirjutab sõnad “siiani” mõistab, et ta ei ole veel jõudnud oma tee lõppu ja tal on veel maad minna. Ees on veel katsumusi, rõõme, kiusatusi, lahinguid, kaotusi, võite, palveid, vastuseid, vaeva ja tugevust.

Pärast surma saab elu läbi? Ei! Ees ootab: “Ülestõusmine Jeesuse sarnasena, troonid, kandled, psalmide laulmine, riietumine “valgete rõivastega” (Ilm 3:5), Jeesuse palge nägemine, ja pühade osaduse ja Jumala au jagamine, igaviku täius ja lõputu rõõm. Nii, et kallis usklik, “ole vahva, ja su süda olgu kindel!” (Ps. 27:14) ja koos tänuütlemisega ja kindlusega tõsta oma tänuhüüd sest:

Issand, kes teid “siiani” on aidanud

aitab teid kogu tee vältel.

Kui sõnu “siiani” loetakse taeva valguses, siis oh millise austuse ja imelise väljavaate nad avavad meie tänulikele silmadele! Charles H. Spurgeon

Alpi mäestiku karjastel on ilus komme päeva lõppedes lauldes jätta teistega hüvasti. Õhk on nii puhas, et seda laulu võib kuulda väga kauge vahemaa taha. Kui päike hakkab loojuma, siis nad koguvad oma lambakarja kokku ja hakkavad mäest alla laskuma lauldes: “Siiani on Issand meid aidanud. Kiitkem Tema nime!”

Lõpuks vastavalt kaunile kombele nad laulavad teineteisele sõbralikult ja südamlikult: “Head ööd! Head ööd!” Sõnad kajavad vastu mägedelt pehmelt ja armsalt kuni muusika kaugusse hajub.

Hüüdkem meiegi teineteisele pimeduses, kuni öö saab täis mitmeid hääli julgustades Jumala väsinud rändajaid. Ja las nende häälte kaja kasvada tormilisteks halleluujateks, mis kõlab kui müristamisena Tema safiirist trooni ees. Siis kui hommik saabub leiame end “klaasmere” (Ilm 4:6) kaldal hüüdes koos lunastatutega taevas: „Sellele, kes istub troonil, ja Tallele – õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti!” (Ilm 5:13)

See on minu laul ajastute ajastuteni,

Jeesus juhtis mind terve tee.

JA TAAS NAD HÜÜDSID: “HALLELUUJA!” Ilmutuse 19:3

Katkend L.B. Cowmani raamatust “Streams in the desert.”