Tallinna Kristlik Evangeelne Linnakogudus

Tähendamissõna kümnest neitsist

1 Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma 
lambid ja läksid peigmehele vastu. 2 Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, 3 rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli,
4 arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. 5 Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. 6 Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!”
7 Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. 8 Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist,  sest meie lambid kustuvad!” 9 Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!” 10 Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid  valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. 11 Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!” 12 Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.” 13 Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!

Barnesi kommentaarides kirjeldatakse tähendamissõnas nimetatud lampe nii:

“Mainitud “lambid ”, mida pulmapeo ajal kasutati, olid tõenäoliselt tõrvikud. Need olid rauast või savist valmistatud nõud, mille ümber keerati kaltsud, mis täideti õliga ja kinnitati puust käepideme külge. Neid tõrvikuid kasteti perioodiliselt õlisse, et anda valgust. ” (Esiletõstetud tekst lisatud)

Nii oli kõigil kümnel neitsil lampides õli. See ilmneb piiblitekstist, kus öeldakse, et kümme neidu, kes peigmeest ootasid, läksid temaga kohtuma. Viis rumalat neitsit ei võtnud endaga kaasa tagavara õli. Võib-olla ootasid nad, et Issand ilmub kohe, seetõttu arvasid nad, et tagavara õli pole neil vaja või nad lihtsalt ei hoolinud sellest. Viis tarka neitsit, aga vastupidi, mõistes, et nad ei tea „ei päeva ega tundi“, millal Issand ilmub, otsustasid varuda tagavaraks õli, juhuks kui nende lambid kustuvad. Seetõttu tegid nad vajalikud ettevalmistused. Issand tuli südaööl, siis kui keegi Teda ei oodanud. Rumalate neitsite lambid kustusid, kuid neil polnud õlivarusid. Nad ei olnud Issanda tulekuks ette valmistatud ega saanud pulmapeole. Kui rumalad neitsid ustele lähenesid ,need lukustati, ja Issand ütles neile, ukse avamise asemel, hoopis: “Tõesti, Ma ütlen teile, Ma ei tunne teid.” Jeesus Kristus rääkis selle tähendamissõna, et meid hoiatada, nagu võime näha selle tähendamissõna viimasest salmist:

“Nii et valvake, sest te ei tea ei päeva ega tundi.”

Jeesus ei rääkinud seda laiale publikule ega mõnele variserile, vaid oma apostlitele ja jüngritele (vt Matteuse 24: 4). Teisisõnu, Issand, pöördudes meie, oma jüngrite poole, ütleb: “Olge valvel, nähes mis juhtus rumalate neitsidega!” Kui see meie kohta ei kehtiks või see, kas säilitame oma usu olles viinapuus või ei säilita, poleks tähtis, siis Issand ei oleks öelnud: “Valvake siis!” See tähendamissõna oleks kasutu. Ent Issand pöördus kaks päeva enne oma ristilöömist mitte suure auditooriumi vaid Oma jüngrite poole neid hoiatades. Ohtlik on ühel hetkel avastada, et oled “õlita” või ei viibi Temas. Paratamatult kaasnevad sellega tõsised tagajärjed. Inimesed, kes leiavad end olevat “õlita”, ei kuule Issanda sõbralikku häält, vastupidi, neile öeldakse samad sõna, mis öeldi viiele rumalale neitsile: „Tõesti, Ma ütlen teile, Ma ei tunne teid.”

Allikas: http://www.bibletruths.ru/%D0%9F%D1%80%D0%B8%D1%82%D1%87%D0%B0-%D0%BE-%D0%B4%D0%B5%D1%81%D1%8F%D1%82%D0%B8-%D0%B4%D0%B5%D0%B2%D0%B0%D1%85.htm