Tallinna Kristlik Evangeelne Linnakogudus

Tu B’Avi tähendus

Tu B’Avil, 15. aavikuul leidsid aset kuus sündmust, mis tegid sellest juutide kalendris piduliku päeva.

Mishnah ütleb meile, et: “Ükski päev polnud Iisraeli jaoks nii pidulik kui Aavikuu 15.päev ja Jom Kippur.” (Traktaat Ta’anit) Mis on Tu B’Av, heebrea aavikuu 15. päev? Millisel moel on see Yom Kippuriga samaväärne?

Meie targad selgitavad: Jom Kippur sümboliseerib seda, et Jumala andestas Iisraeli kuldvasika patu kõrbes, sest just sel päeval võttis Ta lõpuks vastu Moosese palve anda rahvale andeks ja samal päeval tuli Mooses mäest alla koos uute käsulaudadega.

Nii nagu Jom Kippur sümboliseerib kuldvasika pattude lepitust, samuti sümboliseerib Tu B’Av maakuulajate pattude lepitust, kus kümme maakuulajat tulid selliste negatiivsete teadetega tagasi, et viisid kogu rahva paanikasse. Selle patu tagajärjel otsustas Jumal, et rahvas jääb 40 aastaks kõrbe ja et vähemalt 20-aastastel ja vanematel inimestel ei lubata Iisraeli siseneda. Iga järgneva aasta Tisha B’Avi päeval surid kõik, 60-aastaseks saanud inimesed – 15 000 inimest igal Tisha B’Av-il.

See katk lõppes lõpuks Tu B’Avil.

Tu B’Av-il toimus kuus positiivset sündmust:

Sündmus nr 1

Nagu eespool märgitud, lõppes katk, mis oli juute 40 aastat kõrbes saatnud. Eelmisel aastal said viimased 15 000 inimest surma. Jumal otsustas oma halastuses viimast rühma inimesi mitte tappa, arvestades kõiki probleeme, mille nad olid läbi elanud. Nüüd, kui 9. Aavikuu lähenes valmistus järgmine grupp surema, kuid midagi ei juhtunud. Seejärel otsustasid nad, et võisid kuupäeva suhtes eksida, nii et nad ootasid veel ühte päeva ja veel natuke…

Lõpuks, 15. Aavikuul, kui ilmus täiskuu, said nad kindluse, et 9. Aavikuu oli tulnud ja läinud ning et nad olid endiselt elus. Siis oli neile selge, et Jumala kohtuotsus oli läbi ja et Ta on lõpuks maakuulajate patu andestanud.

Seda mõtlesid meie targad, kui nad ütlesid: “Ükski päev polnud Iisraeli jaoks nii pidulik kui 15. Aavikuu päev ja Jom Kippur”, sest pole suuremat rõõmu kui see, kui kellelegi on patud andeks antud – Yom Kippuril nende kuldvasika patu ja 15. Aavikuul maakuulajate patu. Kohtumõistjate raamatus on Tu B’Av nimetatud pühaks (Kohtumõistjate 21:19).

Lisaks sellele tähelepanuväärsele sündmusele leidsid Tu B’Avil aset veel viis sündmust:

Sündmused nr 2 ja 3

Pärast Selofhadi tütarde juhtumit (vt 4. Mo peatükk 36) keelati tütardel, kes olid isa pärijad kui poegi polnud, abielluda teisest suguharust pärit inimesega, et maa ei läheks ühest suguharust üle teisele. Sugupõlved hiljem “Gibea liignaise” loo ajal (vt kohtumõistjate peatükid 19-21) vandusid Iisraeli lapsed, et nad ei luba oma tütardel abielluda kellegagi Benjamini hõimust. Seetõttu oli Benjamini suguharu hävimisohus.

Kõik need keelud tühistati Tu B’Av-il. Inimesed mõistsid, et kui nad keeldu järgivad, võib üks 12 hõimust täielikult kaduda. Vannutud vande osas tõid nad välja, et see vanne puudutas ainult antud põlvkonda, mitte järgnevaid põlvkondi. Sama kehtis pärijate keelu kohta, kes abiellusid väljaspoole oma suguharu: seda reeglit kohaldati ainult sellele põlvkonnale, kes oli vallutanud ja jaganud maa Joosia valitsemise all, kuid mitte tulevastele põlvedele. See oli kõigi suguharude ühinemise esimene väljendus ja põhjust rõõmustamiseks. Kohtumõistjate raamatus nimetatakse seda “pühaks Issandale”.

Põlvkondade vältel kirjeldatakse seda päeva Ta’aniti traktaadis kui kihlatuile pühendatud päeva selleks, et tekiksid uued juudi perekonnad.

Sündmus nr 4

Pärast seda, kui Jeroboam lahutas oma kümne suguharuga Iisraeli kuningriigi Juuda kuningriigist, paigutas ta kõigi Jeruusalemma viivate teede äärde valvurid, et takistada oma rahva minemist pühasse linna palverännaku pühade ajal, sest ta kartis, et sellised palverännakud võivad tema autoriteeti õõnestada. “Asendusena” püstitas ta Daani ja Bet-Eli palvekohad, mis olid puhas ebajumala kummardamine. Nii muutus kahe kuningriigi vaheline jagunemine faktiliseks saavutuseks ja kestis põlvkondi.

Iisraeli kuningriigi viimane kuningas Hosea ben Elah soovis lõhe parandada ja eemaldas kõigilt Jeruusalemma viivatelt teedelt valvurid, lubades oma rahval taas palverännakuid teha. See tegevus leidis aset Tu B’Avi ajal.

Sündmus nr 5

Teise templiperioodi alguses oli Iisraeli maa peaaegu täielikult hävitatud ning põletusohvrite ja igavese tule mis pidi altaril põlema, jaoks vajaminevat puitu oli peaaegu võimatu hankida. Igal aastal pakkusid mitmed vaprad inimesed end vabatahtlikeks, et vajaminevat puitu kaugelt tuua – see reis, oli äärmiselt ohtlik.

Lihtsalt ükskõik milline puit ei kõlvanud. Puit ei tohtinud olla ussitanud. Niiskus ja külm on ideaalsed tingimused selleks, et ussid puidus paljuneksid. Selle tulemusel tuli kogu kogu järgmise suveni vaja minev puit kokku koguda ja sisse tuua enne külmade ilmade saabumist. Viimane päev, mil puit talvekuudeks ladustamiseks toodi, oli Tu B’Av ja see oli pidulik sündmus igal aastal, kui selleks päevaks oli vajalik kvoot täidetud.

Sündmus nr 6

Tükk aega pärast ülestõusu lubasid roomlased matta Betaro kaitsmisel (Bar Kochba mässus) tapetud inimeste surnukehad. See oli kahekordne ime, sest esiteks andsid roomlased lõpuks matmiseks loa ja teiseks, hoolimata möödunud pikast ajast, ei olnud surnukehad lagunenud. Luba anti Tu B’Avil.

Tänutäheks selle kahekordse ime eest lisati pärast sööki öeldud palvele neljas ja viimane õnnistus, mis tänab Jumalat kui Teda “Kes on hea ja teeb head”. “Ta on hea” – selles osas, et surnukehad ei olnud lagunenud, “ja teeb head” -, et matmiseks anti luba.

5. augustil tähistame Tu B’Avi väiksema pühana. Me ei ütle sel päeval Tahanuni ega eulooge. Samamoodi, kui paar abiellub sel päeval (pruudil ja peigmehel on kombeks oma pulmapäeval paastuda), siis sel päeval ei paastu kumbki neist.

Alustades Tu B’Avist, hakkame end vaimselt ette valmistama Eluli kuuks, eelseisvate aukartuse päevade proloogiks. Päevad hakkavad lühemaks minema ja ööd pikenevad. Ka ilm aitab meil vaimselt ettevalmistuda: kiired saagi korjamise päevad on põllumehe jaoks läbi saanud ja tempo on märkimisväärselt aeglustunud. Isegi füüsilisel tasemel raskendab suvekuumus istumist ja asjade läbimõtlemist ja nüüd, kus päevad ja ööd on jahedamad, on oma tegevusi lihtsam analüüsida.

Varasematel aegadel oli Tu B’Avil juba tavaks tervitada teineteist sõnadega “olgu sinu sissekirjutus ja pitser hea” (ketiv vahatima tova), see on sama õnnistus, mida me tänapäeval kasutame Rosh Hashana puhul. Need, kes töötavad välja erinevate väljendite gematria väärtused, leidsid, et see fraas moodustab 928 – ja sama numbri saab ka sõnast “15. aavikuu.”

Allikas: https://www.aish.com/jl/hol/o/48955491.html