Teoreetiliselt võib Jumal muuta vere roheliseks, eks? Või mis tahes muud värvi. Ta on Looja, see kõik oli Tema plaan ja Ta võis teha, mida iganes tahtis. Kuid Ta tegi vere punaseks. Punaseks, kleepuvaks ja võimeliseks määrima kõike ümbritsevat. Jumal suhtleb meiega loomingus paljude asjade kaudu ja Ta kavatses selle nii. Ta lõi mehe ja naise, isa ja ema ning paljunemise. Ta tegin nii et seemned surevad, andes seeläbi uue elu. Toimub külv ja lõikamine, kevad ja saak. Imeline ja hariv liblikate elutsükkel. Kõik see. Nii et hoolimata kõigist kuulujuttudest, mida olete kuulnud, siniverelisi inimesi ei ole olemas. Kui üks meist end lõikab, siis veritseme kõik punaselt. See on võimas metafoor ja see on täis tähendust. Ja elu.
“Sest liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab
temas oleva hinge tõttu.” (3Ms 17:11).
Paasapüha ja uksepiidad
Verd tähistav sõna heebrea keeles on “dam” (דם). Iisraellased pidid “damid” oma uksepiitadele määrima, et tõrjuda hävituse inglit, kes tuli igasse perekonda esmasündinu järele. See töötas. Kuid kas olete kunagi mõelnud, kui palju usku selleks vaja on? Mooses naasis oma Põleva põõsa kogemusest inspireeriva sõnumiga: Jumal vabastab nad 400-aastasest orjusest. Mooses pidi lihtsalt minema vaarao juurde ja edastama sõnumi: LASE MINU INIMESTEL MINNA. Mis siis, kui ta ei nõustu? Sellel oleksid tagajärjed! Võiks arvata, et päris esimene nuhtluse puhang teeb oma töö, aga ei. Vesi oli saastunud nii kaugele kui silm ulatus. Elu andev niiskus asendus surmahaisuga. Terved verejõed – ja ei midagi enamat.
See viib meid olulise punktini. Tahame, et kõik saaks kohe tehtud. Eriti kui me kannatame. Kuid Jumalal on oma teed ja ajakava. Verejõed polnud mitte ainult märgiks vaaraole, vaid ka õpetlikuks eeskujuks kõigile teda ümbritsevatele, sellest hetkest alates ja igavesti. Seda lugu on tuhandeid aastaid edasi antud miljonitele inimestele. Te tapsite mu rahva, uputasite nende lapsed sellesse jõkke ja veri karjub. Vesi ei suutnud seda varjata. Niilus oli süütute imikute mõrva pärast nördinud ja muutus verejõeks. Hiljem tagas Jumal, et vesi kattis vaarao armee täiusliku õigluse märgiks.
Kuid see oli alles algus. Toimus kümme keeldumist ja kümme nuhtlust, millest igaüks oli sügavalt sümboolne. Kujutage vaid ette, et iga uue nuhtluse korral panid inimesed oma lootused imele, soovides, et see juhtuks. Kindlasti leebub vaarao seekord. Kuid ta ei tee seda. Iga katastroof pidi nende vaatenurgast olema täielik läbikukkumine. Nad olid murtud rahvas, muserdatud ja rõhutud orjuse kibedusest (2. Moosese 6:9). Selleks ajaks, kui käes oli kümnes nuhtlus, oleks vaja läinud palju usku, et uskuda, et nad sealt kunagi välja pääsevad. Kuid veres on vägi. Jõud, mis võib teha imesid.
„Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.d“ (2. Moosese 12: 13).
See veri päästis nende elu.
See veri oli nende pilet vabadusse.
Adama ja Adam, dam ja põrgu
Sõnal “punane” heebrea keeles on sama juur: “dam” (דם) tähendab verd ja “adom” (אדום) tähendab punast. Samuti peaksite teadma, et sõna “inimene” või “inimkond” on “adam” (אדם), sellest ka nimi Aadam. Ja sõna maa kohta, millest ta loodi, on adama (אדמה). Kõik need sõnad on omavahel seotud ja pärinevad samast tüvest. Kõigepealt ilmus maa, siis sellest maast loodi inimene (Aadam tuli Adamast), verega, mis oli punane (adom). Ja pole vahet, kas Te olete mees või naine, inuit või aafriklane, see on punane. Pole vahet, kas olete üheksakümneaastane või üheksanädalane, kas olete ori või vaba, juut või mittejuut. Vahet pole. Adam, dam ja adom. Meil kõigil on sama veri. Kui kaotame liiga palju verd, siis sureme. Jumal lõi meid nii, et me mõistame: elu on veres. Jumala silmis on see väga tõsine. See pole lihtsalt sümboolne, see on elu ja surma küsimus.
Ei läinud kaua, kui Aadam ja Eeva olid Jumalale sõnakuulmatud ja patt sisenes Jumala aeda. Kogu looming langes. Kuid isegi siis, kui Jumal ohverdas looma Aadama ja Eeva varjamiseks (sõna “katmine” ja “lunastus” on samad: kapara), suri nülitud loom selle käigus.
„Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest temast sai kõigi elavate ema. Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja tema naisele nahkadest rõivad ning pani nad riidesse” (1. Moosese 3:20-21).
Elu ja surm. Patt ja ohver. Valati verd ja anti kate.
Nagu Paulus roomlastele selgitas: „Patu palk on surm” (Rm 6:23). Ohverdamine ja verevalamine on ainus viis patu lunastamiseks.
Elu antakse elu eest.
Jumal tegi Siinai lepingu, mis oli täis sümboleid ja metafoore, et aidata oma rahval mõista patu ja orjuse, vabaduse ja andestuse, ohvri, surma ja igavese elu sügavaid vaimseid reaalsusi. Nagu plastmüntidega laste mängukassa, illustreeris ohverdamissüsteem kohutavat hinda, mida patu eest tuli maksta. Moosesele antud juhiste järgi tapeti nii palju loomi ja valati nii palju verd, et see pidi meenutama Tarantino filmi. Tapamaja stiilis ohverdamissüsteemi nägemine paneks kõhu keerama. Muidugi ei olnud see nõrganärvilistele. See tundub nii koletu ülekohus – kõik need süütud loomad. Kahekümne esimesel sajandil 3. Moosese raamatut lugedes kõlab see kõik äärmiselt ennekuulmatuna. Aga nii see peabki olema. See on ennekuulmatu. On selge, et Jumal hindab meie arusaama sellest asjast isegi rohkem kui kõigi nende loomade elusid, kellest me teame, et ta hoolib. [1]
Vere ohver
Ühel päeval läksin samaarlaste külla paasapühi tähistama ja iga pere tõi tapmiseks oma lambaliha. Nad tegid seda koos, terve kogukonnana, samal ajal. Samal ajal lõigati läbi sadu kõrisid. Vaevalt suudan kirjeldada seda sisemist hävingu- ja šokitunnet, mida kogesin. Meil on raske seda vaatepilti, lõhna, õudust ette kujutada. See oli võimas visuaalne abivahend, mis aitaks meil iisraellasi mõista…
“Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja
iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast, öeldes: „See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada.” Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu. Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.” (Heebrealastele 9:19-22).
See siin Heebrea kirjas kirjeldatud riitus viitab laitmatu punase mullika tapmisele: koos mullika tuhaga pannakse vette, mis puhastab kõik, pannaks vette punane tükk villa ja väike iisop. Kuid nii täiuslikud kui need loomad olid, olid nad ka osa langenud maailmast. Nad olid osa katkisest süsteemist. Nad ei saanud tegelikult pattu eemaldada.
„Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks
neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida nad alatasa ohverdavad. Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust südametunnistust? Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte; sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.” (Heebrealastele 10:1-4).
Nad andsid vajaliku õppetunni, kuid tegelikult ei eemaldanud pattu, vaid katsid selle korraks. Patuprobleemi õigeks lahendamiseks vajame kedagi väljastpoolt süsteemi, Loojat ennast, kes tuleks ja valaks oma vere. See on ainus viis.
“Oli valmistatud eestelk, milles olid lambijalg ja laud ja ohvrileivad; seda nimetatakse „pühaks paigaks”. Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse „kõige pühamaks paigaks”, kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni
kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad; selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei tule praegu üksikasjaliselt juttu Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad
preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust, aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja
mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt teadmatult tehtud pattude eest. Sellega teatab Püha Vaim, et tee kõige pühamasse paika ei ole veel ilmsiks saanud, niikaua kui eestelk püsib. Seda tuleb mõista viitena käesoleva aja kohta, et annid ja
ohvrid, mida endisel kombel ohverdatakse, ei suuda tehajumalateenijat täiuslikuks südametunnistuse poolest, vaid on seotud toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega – need on nõuded ihu kohta, mis kehtivad uue korra ajani. Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile
igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees
selleks, et kutsutud – kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest – saaksid kätte igavese pärandi tõotuse. Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast, sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus. Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta. Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja
iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast, öeldes: „See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada.” Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu. Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist. Nii on siis paratamatu, et taevaste asjade kujud tuleb sel kombel puhastada, taevasi asju endid aga puhastatakse neist paremate ohvritega. Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui
tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees. Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika, kuna muidu oleks ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest peale. Kuid nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu. Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus, nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.” (Heebrealastele 9:2-28).
Veri kisendab
Kui Kain tappis Aabeli 1. Moosese 4. peatükis, ütles Jumal, et Aabeli veri “kisendab”. Maa ise, Aadam, mõistab hukka süütute vere.
“Neid kuut asja vihkab Issand,jah, seitse on tema hingele jäledad: ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd, süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole, valetunnistaja, kes väidab valet,ja see, kes külvab riidu vendade vahel.” (Õpetussõnad 6:16-19).
Praegusel konfliktiajal näeme palju valesid, verist laimu Iisraeli vastu, aga ka mõrvu ja kaost metsikute terroristide poolt. Iisraellased pole patuta, kindlasti mitte rohkem kui ükski teine rahvas, kuid 7. oktoobri veresauna jõhkrus ei jää Jumalale märkamata. Iraani rünnakut nähti taevas koos kõigiga, kes selle heaks kiitsid. Võib-olla need ei ole omavahel seotud, aga päev pärast Iraani rünnakut puhkesid Iraanis ja kogu piirkonnas kohutavad tormid. Hormuzis põhjustasid üleujutused verejõe. See värv on tingitud raudoksiidi suurest kontsentratsioonist liivas, mis värvib vett – tulemus meenutab esimest nuhtlust Egiptuses.
Kuid isegi siin, Iisraelis, valatakse süütut verd. Abort on tavaline ja beebid ei saaks olla süütumad. Siin maa peal leiab aset koletu ülekohus. See maa on külluses süütute inimeste verest läbi imbunud. Maa väriseb. Elu on nii kallis.
Meie Jumal on õigluse Jumal ja Ta hoolitseb selle eest, et õiglus võidutseks. Ta neelas patu oma ihusse ja võitis selle ristil. Tema veri, mis on valatud meie eest, muutis kogu kosmose, nüüd on meil väljapääs surmast. Me saame end puhastada. Vabadus ja andestus antakse isegi kõige kurikuulsamale kurjategijale: Hamasi juhile, abordi teel mõrvarile, korrumpeerunud poliitikule, tigedale võitlejale ja valetajale. Ükskõik kui karmiinpunane meie patt ka poleks, võime vaadata sellele lepitusajale, Issanda soosingu aastale, ja saada igaveseks õigeks. Vaid üks tilk Tema verd hirmutab seda, kes selle valab. Süüdistajal pole meie vastu midagi, kui oleme Tema vere all kaitstud. Patu palk võib olla surm, kuid Jumala tasuta kingitus on igavene elu Messias Jeesuses, meie Issandas.
Pole midagi võimsamat kui armastus ja veri on absoluutse ohvriarmastuse kõige konkreetsem tõend.
Tema veri teeb meid vabaks.
1. Vaata näiteks prohvet Joona raamatu viimast salmi.
2. Back to Jerusalem, Many Dead as Angry Storms, Deadly Floods and Hail Unleashed in Middle East, Dr. Eugene Bach, April 15, 2024
Allikas – oneforisrael.org
Allikas: https://ieshua.org/zhizn-v-krovi.htm
Paasapüha on Issanda püha, mis avab Piibli kalendri aasta. See on meie vabaduse aeg, mil meenutame juudi rahva .....
Püha kodus Kas olete kunagi kellegagi kohtamas käinud või olnud tõsises suhtes? Kuidas Te teate, et viite oma .....
Leivamurdmist (armulauda) nimetatakse "kristliku usu keskjaamaks". Seda tuntakse tavaliselt kui "Issanda õhtusöömaaega" või "euharistiat". Selle käigus murtakse ja .....
Paljud meist seisavad piiblitekste lugedes silmitsi näiliste vastuoludega. Üks selline vastuolu, mida Uues Testamendis kohtame, puudutab paasapüha, mis .....
"Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, .....
Usutunnistus - Usu tunnistamise kaudu vabaneb Jeesuse verevägi! Kasuta õigesti UT verepuhastust. St, et sina ei piserda Jeesuse .....
"Ära vaata sellele, mis su ümber on! Ära vaata nendele olukordadele! Kurat hirmutab sind nende läbi, et sa .....
Eleeo – 'lahke või kaastundlik kohtlemine; võime andestada või olla lahke ja halastav"ελεαω (Matteuse 5:7). See õndsakskiitmine on .....
Parakalew – 'Üks hüüdis teisele kutsudes teda enda poole; metafooriliselt lohutama" παρακαλεω (Matteuse 5:4). Kuningriigi tõde Mäejutluses peitub .....